V Eesti-Läti ajalookonverents „Valga/Valka kui raudteelinn“
Konverentsi tagapõhjast
Valga sai raudteelinnaks 1887. aastal kui valmis Tartu-Valga raudteeliin ja rongid hakkasid sellel liikuma. Aasta hiljem välmis raudteeliin Valgast Riiga. 1889. aastal valmis raudteeliin Valgast Pihkvasse ning Valgast kujunes raudteesõlm. Samal aastal valmis ka esinduslik vaksalihoone ning Valgast kujunes raudteesõlm.
Kui senine raudteeareng puudutas laiarööpmelist raudteed, siis 1896. aastal jõudis seoses Valga-Pärnu raudteeühenduse valmimisega siia ka kitsarööpmeline raudtee. 1903. aastal sai valmis kitsarööpmelise raudtee ühendus Valgast Aluksneni, mida hiljem pikendati Gulbeneni. Peale Eesti-Läti piiritüli lahendamist 1920. aastal jäi laiarööpmelise raudtee vaksal Eestile ja kitsarööpmelise raudtee vaksal Lätile. Eesti oli aga endiselt huvitatud ühenduse saamisest ka kitsarööpmelise raudteega. Nii ehitati 1923. aastal kitsarööpmelise raudtee lõik Valka jaamast Valga jaamani ja edasi Koikkülla.
Kahe maailmasõja vahel tehti ka mitu katset ebaõnnestunud ehitada Valga ja Pärnu vaheline raudtee ümber nii, et see kulgeks ainult Eesti territooriumil läbi Tõrva. 1944. aasta lahingud tõid aga kaasa sedavõrd olulisi kahjustusi Valga ja Pärnu vahelisele lõigule Läti territooriumil, et kitsarööpmelise raudtee liiklust sealkaudu enam ei taastatud. Nõukogude võim otsustas Valga ja Pärnu vahelise raudtee asemel muuta Valga-Uulu vaheline maantee vabariikliku tähtsusega teeks, mis asendab uue raudtee ehitamise vajalikkuse. Küll aga taastati Valga ja Mõniste vaheline kitsarööpmelise raudtee liiklus. See suleti alles 1970. aastal, kui Nõukogude võim otsustas lõpetada igasuguse reisijate liikluse kitsarööpmelisel raudteel. Seetõttu keskenduski see konverents rohkem ajaloolisele kitsarööpmelisele raudteele.