Eesti esimene olümpiavõitja, 12 maailmarekordi autor Alfred Neuland sündis 10. oktoobril 1895 voorimehe peres Valgas. Kirikuraamatusse (Valga Peetri luteriusu sissekanne nr. 35) kanti nimi Karl Alfred Neiland. Isa Juhan Neiland sündis 25.09.1861 Uue Antsla vallas ja ema Trina 22.05. 1864 Leebiku vallas. Peagi kolis Neilandi pere Riiga, kus isa sai katlakütja koha lauavabrikus, ema pidas kojanaise ametit. Ka pere seitse venda pidid varakult tööle minema, 8-aastane Alfred töötas traadipunumise vabrikus, kus teenis 18 kopikat päevas.
Saksamaalt Venemaa kaudu Riiga jõudnud tõstespordivaimustus nakatas ka Neilandi pere. Kui vennad Voldemar ja Alfred Lurichi ja Abergi esinemisi nägid, oli eluaegne kirg ning huviala leitud. Sportimist alustati vanakraamiturult pärit viiepuudase kangiga. “Muidugi tuli aarde kasutamine kõne alla ainult siis, kui vanemad kodust ära olid.
Rauast sõbraga rassiti igal võimalikul viisil ja kui mõni tõste äpardus, siis jäid vennad pärast prantsatust kauaks hiirvaikselt seisma. Ometi ei suutnud nooruse optimism vältida paratamatut. Alumise korteri elanike kannatus katkes. Nende perekonnapea vandus keset hoovi, et tema enam suppi krohviga pooleks ei söö ja neljandal korrusel sepikoja pidamist ei luba ükski seadus.
Nüüd tuli majaperemees ja rääkis emale remondikuludest ja ähvardas väljaviskamisega” (Randviir, J. Raskusi tõstes ja murdes. Spordileht 1964). Õnneks isa leebus ja Alfred sai koguni loa kohalikus jõumeeste seltsis käimiseks. Ta jäi silma võimlemispedagoog Voldemars Cekulsile, kes lasi teda ujulasse ja õhutas võimlema. Mitmekülgne kehaline areng aitas Alfredit hiljem kangitõstmisel, just tempotõstetel. Cekuls märkas Alfredi töökust ja järjekindlust ning suunas hiljem poisi tõstetreeninguid.
Esimene võistlus toimus Riias 1911. aastal, kus esimest korda kasutati prantsuse tõstesüsteemi. Üheksast eritõstest koosneval võistlusel osalesid kõik Riia kuulsamad atleedid – Krauze, Ledat, Laptzinski, Minkevitch jt. Võisteldi kerg-, kesk- ja raskekaalus. Vaevalt 16-aastane Alfred võitis kergekaalus suure ülekaaluga kõik vastased ja jäi kõigis teistes kategooriates Krauze järel teiseks, purustades terve rea Venamaa rekordeid. Kahe käega tõukas 256 naela (Vene rekord), vasakuga 182 naela (Vene rekord), paremaga 186 naela (Vene rekord), rebis 158 naela (Vene rekord), surus kahe käega 172 naela, kruuvis paremaga 168 naela, vasakuga 172 naela. Iga rekordi eest anti eriline kuldmärk lisaks harilikule auhinnale.
Tänu atleedikuulsusele õnnestus Peterburis saada nooremraamatupidaja koht. See avardas treenimisvõimalusi. Nüüd olid lahti lisaks “Kalevile” ka kuulsate kergejõustikuklubide “Sanitas” ja “Gerkules” uksed. Koos teistega treenides kerkisid rekordid - 11 maailmarekordit, mida tollal küll ametlikult ei fikseeritud ja täienes medalikollektsioon.
Esimene maailmasõda möödus vabatahtlikuna Kaukaasia rindel autoroodus teenides.
“Ta kuulis siit-sealt, et vabatahtlike sõjatee olevat siledam. Lõpuks kõmpiski ta mingil väljakul oleva vastuvõtupunkti poole, jäi ühe puukodaratega taksiauto juurde seisma ja andis kõrvadele ja silmadele voli. “Kingsepad – siia!” röökis keset platsi ohvitser, “Rätsepad – siia! Autojuhid..” Alfredit läbis selline võpatus, mida kunstnikud nimetavad inspiratsiooniks ja põnevusromaanide autorid seiklejavere ärkamiseks. “Hei, sõber!” müksas ta kõrval haigutavat taksojuhti, “räägi midagi autost, aga kähku!” “Mäh?” ühmas unine sohver, kõhvitsedes mõtlikult kuklatagust, kuid siis nagu sulas ja hakkas kätega vehkima. “Noh, tobe, karburaator on, käigukast on, mõistad, ja sidur, ja siis tähendab on veel…” Ent Alfred oli juba kaugel. Väsitavast ööst punetavate silmadega ohvitser põrnitses teda kahtlustavalt ja urahtas: “Noh, mis sa autost tead?”. ”Kõik, härra ohvitser! Karburaator, käigukast, rool, käkitegu, härra ohvitser!” põristas noormees ranges valveseisangus. “Довольно! Молодец! Видно, что ты шофёр,” lausus ohvitser sõbralikumalt ja juhatas, kuhu minna. Nii sai Alfred Neulandist, kes varem polnud autot käegagi katsunud tsaariarmee 17. autoroodu autojuht.” (Randviir, J.).
Pärast sõja lõppu kolis A.Neuland vahepeal Riiast Valka tagasi rännanud pere juurde ja hakkas tööle limonaaditehases. Osales ka Vabadussõjas soomusrongil ja soomusautos.
Seitsmendatel olümpiamängudel oli taas kavas tõstmine. Kombineeritud kolmevõistluses – rebimine ühe käega, tõukamine ühe ja kahe käega – tuli Alfred Neuland kergkaalus esikohale. Lisaks ülekaalukale võidule – Neuland juhtis 12,5 kiloga – üllatas ta ka kükkiste, laihaarde ja pöidlalukuga. Peale tema osales seal 53 atleeti 14. riigist.
Alfred Neuland ja Eesti oli võitnud oma esimese olümpiamedali.
Olümpiavõit oli käes ning aeg luua oma kodu ja perekond. 17. aprillil 1922 laulatati Valga Jaani kirikus Alfred Neuland ja Alvine Aleksandra Kalnin, kes oli sündinud Lätis Adseli vallas.
Peres kasvas neli poega. Vanim neist, Harri (7. oktoober 1922) mobiliseeriti punaarmeesse ja suri haavadesse 23. detsembril 1942 Velikije Luki all. Ringold (2. juuni 1925) oli saksa sõjaväes, tegi läbi Poola õppelaagri ja pääses imekombel Siberi vangilaagritest. Kolmas poeg Erich (27. oktoober 1926 –2. august 1933) suri varakult. Kõige noorem poeg Illar (25. september 1937) elas üle sõja-aja vintsutused ja asus koos vanematega Tallinna elama.
1921. aastal asutas A.Neuland Valgas Vabaduse 5 äri algkapitaliga 7000 marka. Siin kauples peamiselt kalapüügiriistadega. Kaasaegsete mälestuste järgi oli ka ta ise kirglik kalamees, nii, et sama hästi võis tema poodi kalapüügiriistade kollektsiooniks nimetada. 1941. aastal, vahetult enne sõda tehti natsionaliseeritud poes inventuuri. Tookord kuulus pood Valga Tarbijate Kooperatiivile ja poe juhatajaks oli Elmar Radsin. Inventuuri käigus selgus, et õngekonkse pole üldse võimalik üle lugeda – nii palju oli neid. Õngede ja spinningute ülelugemiseks olevat võetud appi 10 keskkoolipoissi, kes siis 6 päeva järjest aina lugesid neid üle. Kui algas sõda, siis sakslased saatsid õngekonksud Saksamaale ja pole teada, milleks neid seal vaja võis minna. Äris oli ta ise enamasti leti taga, vahel ka vend või abikaasa. Pangalaenuga ostis Alfred auto, tema vanem vend Voldemar sõitis sellega taksot. Kogu Valga perioodi vältel elas Neulandite pere kolmes erinevas majas: J.Kuperjanovi 14 (1920–1927), Kungla 19 (1927–1934), J.Kuperjanovi 4 (1934–1944).
1924. aasta Pariisi olümpiamängude eel kutsuti Neuland Valgast jälle Eesti võistkonda ja Tallinnasse treenima. Kuludest, mis jäid enda kanda, võttis end tippvormis tundev Neuland sõidu ette. Vaatamata parema käega rebimises tehtud maailmarekordile – 82,5 kg, kuldmedali võitmine ei õnnestunud. Prantslasest peakohtunik, kes ilmselt hea meelega esikohal oma kaasmaalast oleks näinud, ei lasknud Neulandil kahe käega rebimisel täiesti määrustele vastavat laia haaret kasutada. Võistlus jätkus, kuigi hoog ja tuju oli rikutud. Vaatamata kõigele sellele, tuli Neuland kokkuvõttes itaallase Carlo Galimberti järel hõbemedalile.
Alfred ihkas kolmandat kuldmedalit ja alustas Amsterdami olümpiamängudeks ettevalmistumist. Esimese katsevõistluse tulemusena saavutas ta Harju rekordi –125 kg tõukamises. Olümpia katsevõistlustel Narvas 27. veebruaril 1927, mis jäigi Neulandi viimaseks võistluseks, tõstis ta 305 kg – 90+95+120 kg. Majanduslike raskuste tõttu – sõita oleks tulnud oma kulu ja kirjadega, ei õnnestunudki Amsterdami minna.
1936. aasta 21. mail rääkis Neuland oma olümpiavõitudest ja hindas Valga elu nii: “Pean siin äri – muresid on, aga eks läbi saab. Loobusin tegevsportimisest võrdlemisi noorelt. Oleksin meeleldi oma spordikarjääri jätkanud, kuid majanduslikud mured tõmbasid kriipsu peale. Kui sul on juba perekond ja lapsed, siis pole aega sportimiseks. Tahad sa olla edukas sportlane, siis pead loobuma kõigest ja andma kõik oma parima spordile.”
Valgas äri pidades jõudis Alfred Neuland palju muudki: oli agar seltskonnategelane: juhendas Kaitseliidu Valga spordiosakonda, juhendas noori tõstjaid, võistles kaasa laskmises, tegi kingitud punasel mootorrattal “Indian” reise mööda Lõuna-Eestit ja Lätit. Oli kursis Eesti tõstemeeskonna ettevalmistusega Berliini olümpiamängudeks ja seisis olümpiasangarite rivis, kui austati Berliinis käinuid Kadrioru staadionil.
Sõja puhkedes tuli Alfred Neulandil oma kauplus üle anda kooperatiivile ja otsida tööd kusagilt mujalt. Ta üüris vaguni, vedas kompsud hobustega raudteejaama ja sõitis perega Jõhvi, kus sai õlletehase direktori koha. Pärast sakslaste kohalejõudmist algas nädalapikkune sõit tagasi Valka, kus tuli kõike uuesti alata.
Alfred Neuland, kes oli sõjas kaotanud poja Velikije Luki all ja kodu, rändas Lääne-Eesti rannikule, kuid üle mere ei jõudnud. Uueks elupaigaks sai Viljandi, kus töötas piiritustootjate artellide juhatajana.1950. aastal kolis koos perega Tallinna, kus Alfredist sai Tartu õlletehase karastusjookide Tallinna osakonna juhataja. Siin jätkusid sidemed tõstmisega. Ta oli arvestatav kohtunik nii Eestis kui mujal ning 1952. aastal anti talle vabariikliku kohtuniku ja 1955. aastal üleliidulise kohtuniku kategooria. Kui 1964. aastal jagati esmakordselt välja Eesti NSV teenelise sporditegelase nimetusi, siis sai selle ka Alfred Neuland.
Alfred Neuland suri 16. novembril 1966 Tallinnas.
Tema 100. sünniaastapäeval avati elukoha majaseinal Kuperjanovi 14 mälestustahvel ning Kuperjanovi-Vabaduse-Kesk tänavate ristumiskohal oleval haljasalal graniitalusel pronksbüst (skulptor Mati Karmin).
