Kedervarrega ketramist kasutati töövõttena Eesti alal esmakordselt hiljemalt neoliitikumis ning sellega kedrati Eestis kuni voki kasutuselevõtuni 18. sajandil.
Värten koosnes kahest osast: kedrast ja kedervarrest. Kedervars võis olla 20-40 cm pikkune luust, puust või metallist pulk. Kedrad olid luust, savist või kivist. Luust kedrad on olnud enamasti kuhikukujulised, savist kaksikkoonilised, kivist lapikud või kettakujulised.
Kõikide värtnaketrade keskosas on kedervarre jaoks tehtud ümmargune auk. Ketramisviise oli mitmeid. Ilmari Mannise järgi istus ketraja kõrgel ahjul, värten pandi parema peoga vastu reit rullides keerlema, seejärel lasti aga järsult lahti. Pöörlev värten keerutas heide lõngaks, ketraja harutas järjest uut heiet juurde.
Kui värtna ots põrandale ulatus ja seisma jäi, tõsteti see üles ning valmis lõng keriti kedervarre peenema otsa ümber, lõnga ots kinnitati uuesti täkke külge ning kõik algas jälle otsast peale.
.webp)