Usuvahetusliikumine
Massiline usuvahetusliikumine haaras 19. sajandi keskel Lõuna–Eesti maakondi.
1819. aastal lõppes Liivimaa kubermangus küll pärisorjus, kuid talurahva ja mõisate suhted ei olnud piisavalt reguleeritud. Talurahva majanduslikku olukorda halvendas ka 1840. aasta viljaikaldus.
1841. aastal levisid kuuldused, et Lõuna-Venemaal on võimalik tasuta maad saada. Esimesed talupojad hakkasidki samal suvel taotlema Riiast kubermangu valitsusest luba väljarändamiseks. Loa andmisest kindralkuberner keeldus ja isegi lasi taotlejaid karistada. Küll aga hakkas abi andma Riia õigeusu piiskop, kes seadis tingimuseks usuvahetuse. Sügisel algasid talurahva rahutused, millest suurim oli Pühajärve sõda septembris, mis kujutas endast väljarändamist taotlevate talupoegade vastuhakku võimuesindajatele.
1844. ja 1845. aastate viljaikaldused ning mõisnike surve süvendasid kuuldusi, et õigeusu kiriku liikmeks astumisel on võimalik mõisate poolt seatud kohustustest vabaneda ja keisrilt maad saada. 1848. aastaks üleminek õigeusku hakkas vaibuma kuna nähti, et see ei täitnud soovitud lootusi.
Usuvahetusliikumisel oli otsene mõju maa taotlemisele ja väljarändamisliikumisele. Maa taotlemine sai seaduslikuks 1849. aasta talurahvaseaduses, mis pani aluse talude päriseksostmisele.
Õigeusu koguduste loomine
Usuvahetajate arv oli 1845. aasta sügisel kõige suurem Sangaste kihelkonnas ning esimene usuvahetusliikumise aegne kogudus loodigi Sangastes 5. oktoobril 1845. Tänapäeva Valgamaa territooriumil tekkis 1840. aastate keskpaiku kokku 7 kogudust. Kokku tekkis Lõuna-Eestis usuvahetusliikumise käigus üle 40ne uue koguduse.
Helme-Tõrva kandis toimus maarahva usuvahetusliikumine mõnevõrra hiljem ning esimene sealne kogudus avati 1880. aastal.
Valga linnas tekkisid õigeusu kogudused raudteesõlme ehitamise aegadel peamiselt venelastest raudteelaste arvu kasvu tõttu.
