Küüditamine tähendab inimeste või teatud elanike gruppide sunniviisilist ümberasustamist. Küüditamist on vene võimud praktiseerinud Eesti aladel juba Liivi sõjast (1558-1582) alates. Ka Põhjasõja aegadel 1708 küüditati Venemaale Tartu ja Narva elanikke. 1781 küüditati Katariina II käsul Dnepri äärde Hiiumaa rootslased. 1918.aasta jaanuaris küüditasid bolševikud Venemaale Tartust ja mujalt mandri Eesti aladelt baltisakslasi, sest nad olevat pidanud Saksa armee ohvitseridega salajasi läbirääkimisi.
Tänapäeval peab Euroopa Inimõiguste Kohus küüditamist inimsusvastaseks kuriteoks.
Juuniküüditamine 1941
Aasta varem oli Stalin annekteerinud Balti riigid ning eesmärgiks oli küüditada oma kodudest välja olulisemad omariikluse kandjad (sh riigiametnikud ja kohaliku omavalitsuse tegelased, sõjaväelased, politseinikud, majandustegelased ning jõukamad talupidajad) koos perekondadega. Ühtlasi oli eesmärgiks tekitada hirmu ja ebakindlust. Küüditamise käigus eraldati mehed ülejäänud perekonnast. Juuniküüditamine toimus ööl vastu 14. juunit ning Eesist deporteeriti kokku üle 10 tuhande inimese. Samal ajal toimusid massiküüditamised ka teistes 1939/1940 okupeeritud NSVL lääne aladel (Lätis, Leedus, Poolale kuulunud Lääne-Ukrainas ja Lääne-Valgevenes ning Rumeenia koosseisus olnud Moldaavias).
Valgamaalt küüditati kokku umbes 300 inimest, sh 121 perekonnapead, kes eraldati peredest ja saadeti peamiselt Sverdlovski oblasti Sosva ja Severouralski ning Mordva ANSV Saranski sunnitöö laagritesse. Perekonnad viidi põhiliselt Tomski oblasti Tšainski, Krivošeino ja muudesse rajoonidesse.
Märtsiküüditamine 1949
Märtsiküüditamine ehk operatsioon Priboi (vene keeles ’murdlaine’) oli Eestis, Lätis ja Leedus samaaegselt 25.–28. märtsil läbiviidud massküüditamine. Kuna Baltikumi talurahvas ei soovinud kolhoosidesse astuda, oli selle küüditamise peaeesmärk hoogustada kollektiviseerimist. Kõrval sihiks oli hävitada Nõukogude okupatsioonivõimu vastu võitlevate metsavendade toetajaid ja tugivõrgustikku. Ka märtsiküüditamise puhul oli oluline tekitada elanikkonnas hirmu ja ebakindlust. Eestist tuli vastavate nimekirjade alusel välja saata 22 500 inimest, kuid tegelikult õnnestus küüditada veidi üle 20 tuhande. Küüditajate jaoks ei olnudki kõige olulisem nimekirja pandud isikud vaid küüditatavate arvu saavutamine. Üle 70% küüditatutest olid naised või alla 16-aastased lapsed.
Valgamaalt küüditati 1413 inimest, sh maavaldadest 1240, linnadest 173. Enam küüditati Karula ja Sangaste valdadest. Valgamaalased sattusid nelja rongi ešeloni. Elva jaamast viidi Otepää, Pühajärve ja Aakre inimesi peamiselt Omski oblastisse. Keeni jaamast väljuv ešelon viis inimesi Põdrala, Helme, Hummuli ja Vaoküla valdadest, aga ka Kuigatsi, Sangaste ja Tõlliste valdadest ning Kaagjärve, Karula ja Taheva valdadest. Need küüditatud sattusid põhiliselt Novosibirski oblasti erinevatesse rajoonidesse. Puka ja Valga jaamades seisnud ešelonid viisid küüditatuid Irkutski, Tomski ja Karaganda oblastitesse, Krasnojarski kraisse, Komi ANSVsse ja mujale. Kõige kaugem asupaik oli Jakuudi ANSV Kobjai rajoon. Vanim küüditatu kogu Valgamaal oli 88-aastane Elsa Kurvits. Peale Jossif Stalini surma hakati küüditatuid tagasi kodumaale lubama.
