Meie lood kõlavad meis endis, mis saavad edasi elada vaid siis, kui neid edasi kõneldakse või kirja pannakse. Saame olla otsatult tänulikud neile lugude ja uskumuste jagajatele, kelle mälestused on aastakümneid ning isegi aastasadu tagasi kirja pandud muuseumide vaimuvara salvedesse. Meie kohuseks on jätta vääriline vaimne pärand ka järeltulevatele põlvedele. Tihti tekib inimestel huvi esivanemate tegemiste vastu alles vanemas eas ning sageli võib juhtuda nii, et siis pole enam võimalik eakatelt sugulastelt küsida võtmetähtsusega küsimusi.
Kui varasemalt oli lugude ja mälestuste jutustamine taluühiskonnas tavapärane, siis tänapäeval võib pidada haruldaseks vanaema, kellel on aega, teadmisi ja oskusi lugude rääkimiseks. Raamatus „Lõuna-Eesti pulma- ja sünnipärimus 20. sajandist tänapäevani“ on autorite poolt kokku kogutud meie esivanemate uskumused ja kombed koos selgituste ja tänapäevaste tõlgendusvõimalustega. Näiteks kinnaste kinkimine mõrsja poolt peiule tähendas sümboolselt oma käe andmist ning vöö kinkimine noorte kokku sidumist. Vaadilisõq või lapulisõq aga on pulmas olnud kutsumata külalised. Ümbruskonna vallalised poisid ja tüdrukud, aga ka lastega emad, tõid kingiks kaasa vaadiga piima. Pulma mindi pelgalt piimavaadiga, sest õlut saada polnud. Kolmas nimetus kutsumata külalistele oli pulmasandiq, kes kandsid lisaks ebaharilikke riideid ja tegid nalju. Pulmapidustustest sai osa terve kogukond. Teine suursündmus oli lapse sünd ja varrud. Kas sina teadsid, miks pärimuse kohaselt on lapse mähkmetesse pandud hõbedakaabet või nn juudasitta ehk haisva vaiguputke vaiku? Meie esivanemad teadsid, et vastsündinu oli eriti vastuvõtlik kurjale silmale ja mõttele ning see toiming oli lapse kaitseks kurja silma eest. Hargla kandist Vana-Võrumaalt aga on teada, et enne lapse ristimist ei jäetud lapse mähkmeid palava päikese ega ka kuuvalguse kätte, vältimaks unetust ja haigusi.
Meie pärimuskultuur on nii mitmekülgne ja põnev, huvitav on uurida selle mõtestatust ja sügavust, samuti paikkondlikke eripärasid ja esivanemate leidlikkust. Noorte kaasamiseks vaimse kultuuripärandi avastamisele on mitmeid võimalusi. Tänapäeval, kus haridusmaastikul liigutakse nüüdisaegse õpikäsitluse suunal, on olulisel kohal koostöine avatud õppimine. Noored omandavad lisaks teoreetilistele teadmistele ka sotsiaalseid oskusi – kuulamisoskust, oma arvamuse kujundamist ja sõnastamist, suulist ja füüsilist eneseväljendust. Kas pole sarnane suhtlemisoskus osa ka esivanematelt päritud lugude jutustamise osa? Noored esitlevad talletatud infot läbi draamaõpetuse kuuldemänguna, talk show või kunstiõpetuses koomiksina, diginäitusena. Tehnoloogia tunniks leiame infot veimevaka, hälli, piimapüti, laste- või rahvariiete kohta. Üheskoos võib laulda regilaule ja samal ajal teha käsitööd.
Noorte kaasamise võimaluseks on veel ka huviringid, kus mitteformaalse õpiprotsessi teel õpitakse tundma kodu- ja perelugu. Samas, kui kodus ei ole vanaema just igal lapsel käepärast, leitakse kogu grupi peale üks ärksam vanaema ning kohtumine temaga jätab kindlasti noortele sügava mulje. Kui noor ei ole esialgu väga suhtlemisaldis või küsimuste esitaja, saab ta meeskonnatöös kaasatud, näiteks talletatud materjali esitlemisel, diginäituse kokku monteerimises või kuuldemängu salvestuses. Just see, et ta on olnud kaasatud, teeb temast pärimuse kandja. See on oluline, sest kui noortele pakkuda huvihariduse või koolitegevuse kaudu kultuurikogemust juba lapsepõlves, siis tunnevad nad selle järele vajadust ka täiskasvanuna.
Raamatu autorid Marju Rebane ja Marit Külv loodavad, et kirja pandud ja muuseumisse talletatud lood leiavad kasutust ka tulevikus, andes nõnda panuse Lõuna-Eesti pärimuskultuuri säilitamiseks.
TELLI RAAMAT SIIT.
