Erinevalt tänapäevast oli sõjapidamine ja mõõgavõitlus keskajal rohkem üleüldisesse kultuuri integreeritud. Lisaks lahinguväljadel toimunud võitlustele, võisid omavahel mõõgad ristata ka linnakodanikud või aadlimehed, kes lahendasid tihti nii omavahelisi auküsimusi, või muid erimeelsuseid. Mõõgavõitluse näol oli paljude inimeste jaoks tegu sama tavalise ja loomuliku oskusega, nagu tänapäeval võiks pidada autoga sõitmist.