Lugemisvara

Seoses Eesti Vabariigi taasiseseisvumise 30. aastapäevaga ja rändnäitusega "Tähelepanu! 1991! Start!" kogus Valga Muuseum Valgamaa inimeste mälestusi taasiseseisvunud vabariigi algusaegadest. Jagame Valga Gümnaasiumi õpilaste korjatud mälestusi, mille kogusid kokku õpetajad Pille Olesk ja Jaan Uudelt. Suur tänu teile!

Kaugekõne

Tavakõned tehti kas telefoniputkas, mis asusid tänavatel või helistasid kettaga telefoniga kodus. Kui aga soovisid helistada teise linna, tuli sul minna sidejaoskonda. Vanaema mäletab, et minu isa oli 1989.a kollatõves ja ta saadeti Tartu haiglasse. Vanemaid sinna lähedale ei lubatud. Vanaema käis päevas paar korda arstile helistamas ja vahel lubati ka pojaga rääkida. Selleks, pidi ta kodust minema linna sidejaoskonda ja võtma sealt kaugekõne.

/Vanaema mälestused pani kirja Sten Marten Voode/

 

Talongid

1989–1991 aastatel olid Eestis kasutusel paberist talongid. Poeletid olid tegelikult kaupadest tühjad, kuid seegi kaup tuli inimeste vahel võrdselt ära jagada. Talongide eest sai osta seepi, pesu, pesupulbrit, kuivaineid jne. Kellel oli poes tutvusi, see sai endale lisatalonge ka- ikka läbi „alt leti“. Muidugi, enamus talonge jäid koju niisama seisma, sest neid asju, mida talongide eest tuli osta, neid ei tarvitanud inimesed nii palju. Kodudes oli lademetes pesupulbrit, tikke, seepi.

Kuna vanavanematel oli poes tutvusi, siis nemad said importkaupa alati läbi „alt leti“. Sokid, ihupesu, mänguasjad, riided- kõike saadi vaikselt, läbi tutvuste. Vanaisa viis importkaupa ka Poola, kus sai valuutat vastu. Selle valuuta eest hakkas ta maja ehitama.

/Vanavanemate mälestuse kirjutas üles Sten Marten Voode/

----

Sellesse aega jäi ka talongiaeg – paljusid kaupu sai soetada vaid talongide alusel. Seebi- ja tikutalonge jäi ülegi, kuid meie peres oli puudus näiteks suhkrutalongidest. Oma marjadest keedeti suvel suured kogused moosi ja mahla, sügavkülmutamist siis veel ei kasutatud. Mäletan, et moosid olid hapud ja mulle eriti ei meeldinud. Olin harjunud ikka magusat moosi saiale määrima! Ühe lahendusena kasvatasid minu vanemad suhkrupeeti, millest tehti siirupit, et toitu magustada. Hapule moosile lisaks oli poesai üsna tume, meenutades sepikut, ja sedagi polnud eriti saada. Minu ema hakkas ise saia küpsetama. Muus osas ma ei mäleta, et toiduga oleks kitsas olnud, enamus meie toidust tuli oma põllult, laudast ja aiast. Seda mäletan küll, et vorsti müüdi 100 grammi pereliikme kohta. Mind saadeti suviti juba hommikul külapoe juurde kaubaautot passima ja järjekorda, et seegi vähene kätte saada, sest kes hiljaks jäi, see ilma jäi.

/Aive Aru-Raidsalu mälestuse kirjutas üles Helina Kruus/

----

Poodides ei olnud midagi. Selleks, et midagi saada, pidid olema talongid. Kuna vanaema töötas apteegis, siis tänu sellele olid kodus alati olemas šampoon, seep ja muud hügieenitarbed.

/Ema mälestuse jagas Daniel Tiivel/

 

Raha väärtus

1989. aastal sain mina 9-aastaseks. Seega minu mälestused sellest ajaperioodist jäävad lapsepõlve aega. Palju sellest, mis toimus, mina lapsena päriselt ei mõistnudki. Kui kooli läksin 1987. aastal, siis oli kõigile kohustuslik veel koolivorm. Kandsin tumesinist pihikseelikut, mis mõned aastad hiljem, kui koolivormi kohustus kadus, õmmeldi ümber tavaliseks seelikuks. Siis hakkas üldse mood vabamaks minema, 90.-ndate alguses tekkisid valuutapoed, kust oli võimalik soetada välismaiseid asju. Suur osa kaubandusest käis n.-ö. althõlma. Mäletan, et sel perioodil kaotas raha väga kiiresti väärtust. Elasime maal, meil oli laudas viis lehma, kelle piima minu vanemad igal hommikul teeotsa piimapukile kokkuostu viisid. Kokku osteti piima ühe summa eest ja kui piimaraha välja maksti, selle ajaga oli juba raha väärtust kaotanud.

See võis olla 90. või 91. aasta suvel, kui mina lapsena vanemate abiga otsustasin iseseisvalt raha teenida. Külvasin mitu vagu kurke, mida rohisin ja kastsin. Kurgid viisin kokkuostu. Kogusin nii suvega endale jalgratta raha kokku. Aga jalgratast osta ei saanud, kuigi raha oli olemas, sest seda lihtsalt kuskil ei müüdud. Kui lõpuks minu vanemad leidsid koha, kust jalgratas osta, oli minu teenitud raha nii palju väärtust kaotanud, et selle eest polnud enam võimalik jalgratast osta. Vanematel hakkas minust hale ja nad panid oma raha juurde, et ma ratta ikkagi saaksin.

/Aive Aru-Raidsalu mälestuse kirjutas üles Helina Kruus/

----

90-ndate algus meenub minu emale sellega, et ta pidi sageli tunde poesabas seisma. Järjekorrad olid alati väga pikad. Kui pood avati kell 10.00, siis tuli juba 08:30 järjekorda seisma minna. Enamasti tuli järjekorras seista piima, saia, või, vorsti või liha pärast. Vahel juhtus ka, et tuli seista niisama, sest kui järjekord sinuni jõudis, oli kaup juba otsas. Tavaliselt pandigi lapsed seisma ja kui pood avati, alles siis tulid vanemad järjekorda.

/Ema mälestust jagas Sten Marten Voode/

Fotol: Pooltühi kaupluseriiul enne nõukogude rublade vahetamist eesti kroonide vastu. EFA.508.0.162459

----

Olukord riigis pärast iseseisvuse saavutamist polnud kerge. Raha oli rohkem käes, kuid see oli devalveeruv. Hinnad kasvasid kiiresti, nii et esimene samm majanduse ümberkujundamisel oli oma raha kasutuselevõtt ehk kasutusele võeti Eesti kroon, rublad vahetati kroonide vastu.

/Rudolf Koppase mälestuse kirjutas üles Elvira Danvald/

----

1992.a toimus rahareform, raha sai vahetada ainult 150 krooni väärtuses vene rublasid. Enne seda üritati poest võimalikult palju asju kokku osta, et rahast mitte ilma jääda. Poed olid peaaegu tühjad ja midagi mõistlikku osta ei olnudki. Inimesed kaotasid palju oma säästudest ja see tekitas pahameelt.

/Malle Lepiku mälestuse kirjutas üles Sten-Erik Rahni/

----

Valuutapood oli linnas üks pood, mida esialgu turvas uksel lausa turvamees. Tavainimesel sinna poodi asja ei olnud! Kui sul oli valuutat, siis võisid poodi minna.

20. juunil 1992 pidid inimesed rublad vahetama kroonide vastu. Iga inimene sai vahetada raha kuni 150 krooni väärtuses.

Krooni tulekuga avati pood kõikidele külalisetele. Hinnad olid seal väga kallid, kui tahtsid kroonide eest osta. Aga kaup oli ihaldusväärne. Vanaemale meenus, et ühe esimese asjana läks ta sinna poodi. Ta mäletab, et peavõru maksis seal 25 EEK´i ja ta ei suutnud uskuda, et tal on elamiseks 150 krooni ja kuidas saab üks peavõru nii palju maksta.

/Mare ja Olafi mälestuse pani kirja Sten Marten Voode/

Fotol: rahavahetus Haapsalus 1992. Autor: Arvo Tamula

Rohkem fotosid rahavahetusest: https://online.le.ee/.../vanad-fotod-rahavahetus.../

 

Kaubandus

Teatud ajal valitses Valga poodides tühjus. Ei olnud suurt kauplust, kus oleks müüdud kõike. Eraldi olid vorstipood,  piimapood,  juurviljapood, pagar jne. Kui oli kaubapäev, siis mindi paar tundi enne kauba saabumist poe juurde järjekorda. Võibolla said vaid esimesed 20 vorsti ja teised jäid tühjade kätega. Valga linna lähiümbruses oli 2 jäätiseputkat. Poes jäätist ei müüdud. Jällegi oli loterii-allegrii, kas said jäätist. Lihtsamad jäätised maksid 10 kopikat, kallimad jäätised nt Eskimo 28 kopikat. 

/Tiiu Haini mälestuse pani kirja Elis Hain/

----

Isa rääkis: kui ta oli ise 13-aastane, siis ei olnud võimalik kõiki tooteid poes osta ning ka raha polnud palju sellel ajal. Ja kui neil oli midagi hädasti vaja või ei olnud süüa, siis vanaisa lubas neil (isal ja ta vennal) koolist ühe päeva puududa ja nad sõitsid kolmekesi Vene piiri juurde ja istusid rongi peale ning sõitsid Pihkvasse, kuna Venemaal oli rohkem tooteid poes võimalik osta ja olid odavamad. Ja tänu sellele, et vanaisal oli tutvusi, siis said nad rohkem tooteid Eestisse tuua. Järgmisel hommikul käisid vanaisa koos vanaemaga turul ja müüsid inimestele siis asju, mida Valgas ei müüdud või olid raskesti kättesaadavad.

/Ruslan Nikolajevi mälestuse kirjutas üles Viktorija Nikolajeva/

----

Isa jutustas, kuidas tema õde esimest korda banaane proovis. See toimus 90ndate alguses. Ühel turukäigul märkas isa Valgas banaane. Ta oli neid juba varem proovinud, kui Moskvas võistlemas käis. Aga tema õde nägi neid esimest korda. Nii nad ostsid kaks banaani, kõndisid ja sõid. Isa küsis: „Kuidas maitseb?“ Õde vastas: „Noh, tead, mulle kuidagi ei meeldi see“. Isa vaatas teda ja hakkas naerma - õde sõi banaani koos banaanikoorega.

/Pavel Loskutovi meenutuse kirjutas üles Anastassia Loskutova/

----

Poodides järjekordi polnud, kuna poed oli suhteliselt tühjad. Ainult, kui toodi midagi erilist, nagu näiteks banaane, olid järjekorrad pikad. Kuna banaanid olid toored, pandi need kappidesse või pimedasse kohta, et nad saaksid küpseks.

Üks huvitavamatest tegevustest oli isal koguda “Turbo” ja “Donald” nätse. 90ndatel avati kooperatiivi poed, kus müüdi erinevaid välismaa tooteid. Kooliõpilastele oli kõige huvitavam sealt osta välismaa kassette ning nätse “Turbo” ja “Donald”. Nätsudes olid üllatuspaberid. Donaldis olid paberid koomiksitega ja Turbos erinevate automarkidega pildid. Neid pabereid lapsed kogusid ning pärast nendega võistlesid omavahel.

Kuna tihti oli probleeme majaküttega, tegi isa kodutöid viltides. Tema vanemad said ka mõned tooted talongide abil.

Kui paljudes majades võeti ära gaasiveesoojendid, siis käidi nädalavahetustel pesemas linna saunas. Seepärast seal olid pikad järjekorrad. Kõige suurem üllatus oli see, kui sauna kohvikusse toodi Fantat, kuna see limonaad alles tekkis ning sellega oli defitsiit.

/Isa mälestuse pani kirja Dan Šemeljov/

Fotol: Donaldi nätsupaberid (https://www.facebook.com/.../a.200738613.../957809987594634/)

----

Vanaisa oli noorena rekkajuht. Isa meenutab, kuidas ta välismaalt erinevaid kaupu kaasa tõi, millega ta äri pidas. Näiteks Donaldi nätsud, kilekotid reklaamidega, Playboy kalendrid ja nailonsukkpüksid. Sukkpükse müüs ta nii klassiõdedele kui ka õpetajatele.

Veel meenutab ta seda, kuidas ta muusika tunnis ainult viisi sai. "Asi oli lihtne," räägib isa. "Kodus leidus selliseid poolpaljaste naiste piltidega kalendreid ja ma otsustasin need endale muusika vihiku kattepaberiks panna. Kuna muusikaõpetaja oli vanem meesterahvas, toimis see hästi. Minu vihik oli õpetaja käes alati kõige kauem. Teised olid oma vihikud tagasi saanud, kuid minu oma oli veel õpetaja käes. Kui ma ta tagasi sain, oli seal alati viis, isegi kui kodutöö oli tegemata."

/Isa mälestuse pani kirja Celiin Pikka/

----

1992. aastal ilmusid minu vanaisa majja esimesed värvitelerid ja videomakid. Siis peeti seda luksuseks ja kogu pere istus igal nädalavahetusel maha ja vaatas mingisugust filmi, mis oli salvestatud videolindile.

/Jurij Kaganski jutu pani kirja Sabrina Dance/

----

Lugu juhtus, kui minu ema oli veel laps (umbes 11-12). Vanaisa töötas Valga külmvagunite depoos, oli rongide mehaanik. Tol ajal sõitsid rongid otse Venemaale ning oma töö tõttu sai ta tuua puuvilju nt apelsine, greipe, arbuuse ja granaatõunu, mida meil siin veel ei olnud.

Ühel päeval, kui vanaisa oli toonud Venemaalt neile suure uhke arbuusi, juhtus järgmine lugu. Neile tuli külla naabripoiss ja nad hakkasid mängima peitust. Onu ja naabripoiss peitsid ennast sauna, ema teadis, et nad olid saunas ning otsustas saunaukse väljastpoolt kinni panna. Kui naabripoiss ja onu said aru, et saunauks on kinni, ronisid nad aknast välja. Välja saades tulid nad tuppa ja avastasid minu ema üksi arbuusi söömas. Onu ja naabripoiss olid minu ema peale väga kurjad, sest ema oli üksi juba pool arbuusi ära söönud.

/Agnes Saega mälestuse kirjutas üles Henrik Saega/

 

Fotol: Baden-Badeni elanikud kogusid Eestimaa laste- ja internaatkodude ning haiglate jaoks toiduaineid, raviseadmeid ja muud. Apelsinid, banaanid Tallinna 1. Lastekodus. EFA.204.0.257442

----

Tol ajal Eestis oli palju poolakaid. Nemad töötasid Tallinnas ehitajatena ja restauraatoritena (nt Tallinna vanalinnas). Poolas oli väga palju kaupu, ja poolakad tõid seda siia ja vahetasid elektrotehnika vastu, sellepärast et seesama tehnika Poolas oli kolm korda kallim. Nii toimus nö kaubavahetus - poolakad tõid ja müüsid siin kaupu, mis oli meie jaoks uus ja moodne, aga kohalikud inimesed müüsid neile tehnikat, mis oli nende jaoks uus ja odav. Aga poolakad sõitsid ju eespool mainitud rongiga tagasi Varssavisse, seega kõik vagunid olid elektrotehnikat täis. Kõik need külmkapid, televiisorid, röstrid jm vedelesid/asetsesid rongis. Poolakaid oli palju ja kõik tassisid midagi kaasa. Juhtus isegi nii, et keegi neist ei saanud isegi normaalselt magada, sest vagunis ei olnud enam ruumi.

/Ema mälestust jagas Anastassia Aleksandrova/

 

Rahavahetus

Minu ema ja vanaema meenutavad 1992. aastal toimunud rahavahetust. Juba mõnda aega räägiti, et toimub rahareform, aga keegi ei teadnud, mis kursiga ja millal saab see toimuma.

Vanaema määrati rahavahetustoimkonda. Hommikul vara hakkas rahvas kogunema, õhus oli ärevust. Eesti kroonid, mida keegi toimkonnast veel näinud ei olnud, olid Eesti politsei poolt juba pangast sovhoosikeskusesse kohale toodud. Toimkonna töö algas kell 8 hommikul, kätte anti Eesti kroonid, mis üle loeti. Vanaema meenutab pisarsilmil, kui esimest korda Eesti krooni nägi: „See oli nii ilus. See oli oma raha, meie oma riigi raha. Tervel toimkonnal olid pisarad silmis“. Enne seda oli Vene rubla kurss langenud väga madalale, poed olid kaubast tühjad ja inimesed kulutasid oma raha tihti tühja-tähja peale. Raha sai vahetada kuni 1500 rubla, kursiga 10 rubla võrdus 1 kroon. Kellel oli rublasid rohkem sai vahetada hiljem pangas 50 rubla 1 kroon.

Õhus olid kahetised tunded. Oli rõõm, et lõpuks on tulnud oma riigiga ka oma raha, aga tunti ka ennast palju vaesemana, kuna kroone oli nii natuke, mida saadi. Tollal töötas vanaema kaadriosakonna juhatajana ja tema esimene palk kroonides oli 450 krooni.

„Esimesel Eesti krooni hommikul oli külapoe letis mitut sorti suitsuvorsti, sinki, võid ja kõike mida hing võis ihaldada, aga kuna kroone oli nii vähe ei raatsinud ma sealt midagi rohkemat osta, kui pätsi saia. Öeldi, et palgapäev on teadmata kauguses. Poed olid kaupa täis, aga inimestel raha vähe. See aga polnud inimeste jaoks oluline. Olime õnnelikud, et meil oli oma raha ja oma riik.“ meenutab vanaema.

Vanaema rahavahetus lõppes huvitava kojusõiduga. Kuna tööpäev rahavahetuspunktis venis varaste hommikutundideni, tuli vanemal koju sõita politsei autos koos vene rubladega, mis toimetati Eesti Panka. Kuna bussid ei liikunud, küsis vanema politseilt transporti ja nii algas kojusõit politseiauto tagaistmel kahe automaatidega politseiniku vahel.

Ema rahavahetus toimus Räpinas, kus ta õppis. Kursusekaaslastega otsustati selle sündmuse puhul korraldada pidulik lõunasöök. Nappidest vahenditest kaeti pidulaud ja tunti rõõmu uuest ajastust. „Rahareformi järgselt kojusõidu bussipiletit ostes tuli välja käia uusi ilusaid rahatähti, millest oli väga raske loobuda.“ rääkis ema.

Ema veel meenutab, et samal ajal toimus Räpina mõisapargis jaanituli, kus õpilased ja ka ema müüsid šašlõkki. Juba siis tundis ta, et see hetk on kordumatu, võttes vastu ainult uusi, oma riigi rahatähti, ainult uusi Eesti kroone.

Kogu see taasiseseisvumise aeg oli täis usku, lootust ja väga palju emotsioone, mis praegugi selgelt meelde tulevad.

Mis juhtus aga vene rublaga? Rahavahetajad pakkisid rublad suurtesse paberkottidesse, pitseerisid need kinni ja politsei sõidutas need Tallinnasse panka. Sellega oli rublaajastu Eesti Vabariigis lõppenud.

/Ema ja vanaema mälestused pani kirja Lilli Maire Adson/

 Fotol: Rahavahetus - laual Eesti kroonid (käed loevad kroone). EFA.204.0.263080

 

  Foto: Alates 1992. a 20. juunist kella 4.00 hommikul ainsaks seaduslikuks maksevahendiks Eesti kroon. Kroon juba kehtib leivapoes. EFA.204.0.262901

 

Töö

Vanavanemad jutustasid, kuidas pärast nõukogude aega oli raske tööga. Muidu õppis minu vanaema õmblejaks ja vanaisa bussijuhiks. Aga tööga olid sellised probleemid, et ka nemad hakkasid aega veetma turul. Turud olid igal pool ja olid peamisteks väikeärikeskusteks. Seal müüdi kõike: riideid, toitu, kodutarbeid jms. Vanavanemad tõid asju, mida siin polnud, Leedust. Nad tõid asju Vilniusest ka oma lastele. Nii olid minu emal peaaegu alati riided ja mänguasjad, mis oli tollel ajal väga uhked. 

/Vanavanemate meenutust jagas Anastassia Loskutova/

----

Esimesed „Jukud“

Vanaema töötas Informatsiooni-Arvutusjaamas, kus aastal 1989 võeti kasutusele esimesed „Juku arvutid“. See oli tohutu edasiminek süsteemis ja uudne tehnoloogia, millega tuli kohaneda. Arvutitega hakati inimestele palgalehti tegema. Vanaema koondati 1991.a, sest rohkem ei olnud nii palju töölisi vaja, kuna arvutid hakkasid vaikselt inimesi asendama ja töö muutus kergemaks. Firmad hakkasid endale ise „Jukusid“ muretsema.

Vanaema mäletab, et aasta 1991 oli üks suur koondamiste aasta. Tema tutvusringkonnas koondati sel aastal väga palju inimesi.

/Vanaema mälestused pani kirja Sten Marten Voode/

Fotol: Tallinna Linnakomisjonis, inimesed arvutite taga, EFA.204.0.258087

JUKU arvutit näeb siit https://arvutimuuseum.ee/computers/img/n000/001b.jpg

----

Valga Tarbijate Kooperatiivis (mööblipoes), kus tädi töötas, toimusid 1992. aastal suured koondamised ja kooperatiivid hakkasid lagunema. Tekkisid eraettevõtted ning ta asus 1993. aastal müüjana tööle Otmari poodi. Tädi rääkis, et kuna sel ajal oli suur kaupade defitsiit, oli poodi tööle saamine nagu lotovõit. Müüjana töötades oli kindel, et kõik eluks vajalikud kaubad said endale varakult kõrvale panna ja tänu tutvustele ka muud olmekaupa soetada. Näiteks rääkis tädi, kuidas ta tänu tuttavale mööblipoe müüjale sai endale nurgadiivani "Eva", mis oli hirmus raske ja tuli viia Pärna puiesteel asuva kortermaja 5. korrusele, mis osutus suureks katsumuseks.

/Silja Sarapi mälestuse pani Kirja Säsil Johanson/

----

Lugu pärineb minu vanaemalt. Ta töötas nõukogude ajal veel kolhoosis, kuna seal olid head palgad. Nõukogude Liidu lagunemise ja Eesti taasiseseisvumise käigus aga kaotati kolhoosid ära. Peale seda jäi mu vanaema töötuks. Ta pidi minema ametit ümber õppima, et lõpuks leida töö Toila kalatööstuses „Viru Rand“ autoklaav masina peal. See oli raske aeg, kuna õppemaks oli suur. Aga peale seda läksid asjad kergemaks.

/Elle Kiviloo mälestust jagas Raiko Kõrge/

----

Mu vanaema töötas hoiukassas pangas. See oli 1989. aastal, kui politsei tuli kontrollima kiirreageerimist. Panga sisse tuli inimene ja palus vahetada raha, kuid tema käed ja raha olid määrdunud spetsiaalse värviga, mis ütles, kas raha on varastatud või mitte. See inimene tuli minu vanaema juurde ja näitas talle seda raha, vanaema ei saanud aru ja ei vajutanud nuppu ja hakkas vahetama, kuid järsult uksest sisse jooksis politsei ja hakkas karjuma. Üks teine väga vana inimene jooksis vetsu, sest tal peaaegu tuli infarkt, aga lõpus kõik sai korda. Mu vanaema sai aru, et see oli kontroll ja see värv pidi tähendama, et raha on varastatud.

/Vanaema mälestuse pani kirja Martin Püsijainen/

----

Ema oli mul küll 8-aastane 1992. aastal, aga kõige eredamalt mäletab ta seda, kuidas ta oma isaga tööl kaasas käis. Isa töötas tol ajal taksojuhina Valga Autobaasis ja ema Tarbijate Kooperatiivis. Meenutab veel seda, et kodus polnud kunagi millestki puudust, alati oli vorst laual ja lisaks veel ka kastidega jäätist. Kõige enam igatseb ta Autobaasi limonaadimasinat, kus sai üldkasutava klaasiga limonaadi.

(Vanemate mälestused pani kirja Celiin Pikka/

 

Fotol: Eesti NSV Ministrite Nõukogu konkurssülevaatusel Eesti NSV parim ehitusobjekt 1988 parimaks tööstusehituseks tunnistatud Valga Autotranspordibaas, EFA.349.0.146580

----

Minu ema töötas sellel ajal Valga Haigla sünnitusosakonnas. Selleks oli Kungla 37 valge maja. Esimesel korrusel oli kirurgia osakond ja teisel sünnitusosakond ning toad lastele. Isasid sünnituse juurde ei lastud, aga tihti tuli ette, et nad tulid maja tagant trepikotta olukorra kohta küsima. Balti keti toimumise ajal oli minu ema kahjuks tööl, aga ta mäletab, et ka haigla juurest läksid mõned autod mis inimesi täis olid. Ühel talvel otsustas katlamaja kütja veidi enda palgapäeva tähistada, aga ta läks sellega veidi üle piiride ja ei suutnud oma tööd teha. Kuna maja oli suur ja elektrilised radiaatorid ei olnud tollel ajal just kõige effektiivsemad, keetsid töötajad vett ja valasid selle soojenduskottidesse. Lapsed asetati külg külje vastu ja nende vahele asetati soojenduskotid.

/Maret Vodi mälestuse pani kirja Marten Vodi/

 

Valga II Keskkoolist aastatel 1989-1991

1989. aastal kuulus Eesti veel NSV Liidu koosseisu ja minu isa õppis Valga II Keskkoolis 10. klassis (Valga Priimetsa vana hoone). Sel ajal õppis koolis umbes 850 inimest. Klassid olid suured, 30-40 inimest. Need jagunesid 3 paralleeliks A, B ja C. Koolis ei olnud piisavalt klassiruume, mistõttu algklasside õpilased õppisid kahes vahetuses. Sel ajal kestis õppetöö juba 11 aastat (aastatel 1987-1988 toimus hariduse reform ja lisandus 1 aasta õppetööd, vene õppekeelega koolid olid varem 10-klassilised). Koolis oli kohustuslik vormiriietus. Meikimine ja ehted olid keelatud. Koolitoidu eest tuli maksta.

Sel ajal võeti nad 1. klassis vastu oktoobrilasteks, 3. klassis pioneerideks, 9. klassis komsomoli. Igaühel oli oma sümboolika: oktoobrilaste rinnal oli täheke, pioneeridel punased kaelarätid ja komsomoliliikmetel punane lipukujuline märk.

Koormus oli koolis suur. Õpetamisel oli vähem koormust keeltele, kuid rohkem täppisteadustele. 10.-11. klasse hakati jagama kahte suunda: humanitaar ja füüsika-matemaatika.

Matemaatika jagunes algebraks ja geomeetriaks. 1989. aastal ei olnud koolis vanemate klasside eesti keele õpetajat, sel põhjusel eesti keelt ei õpetatud. Igal aastal, alates 5. klassist, toimusid üleminekueksamid. Igal aastal olid need erinevad - 5. klassist kaks eksamit, 9. klassist kolm, 11. klassis neli. Eksamid põhinesid eksamipiletitel. Juba märtsis jagati ettevalmistamiseks piletid.

Igas klassis määrati rollid, näiteks: korrapidaja, ajakirjanikud, laekur. Iga päev määrati kaks korrapidajat. Nende ülesandeks oli klassi ajakirja kandmine ja klassi koristamine enne ja pärast koolitunde. Igal nädalal olid kooli ümber valves vanemad klassid, kes helistasid kella ja järgisid distsipliini.

Lisaks koolile toimus palju õppekavaväliseid tegevusi. Toimus tammetõrude kogumise konkurss. Tammetõrusid kasutati kaitsealal metssigade söötmiseks. Suvel võis raha teenimiseks minna töölaagritesse. 7. novembril ja 1. mail käidi meeleavaldustel. Igal aastal tehti kohustuslik hammaste kontroll ja tehti ka vaktsineerimisi. Peale iga klassi lõpetamist ja üleminekueksamite sooritamist toimus kohustuslik üritus Ühiskondlik Kasulik Töö (ÜKT). Õpilane pidi teatud arv tunde kooli heaks töötama. Kooliõpikute saamiseks pidi õpilane suvel ravimtaimi koguma ja koolile üle andma. Mida rohkem ürte, seda rohkem hea kvaliteediga õpikuid.

Linnaraamatukogu kohal asus pioneerimaja. Seal oli erinevaid ringe ja sektsioone, kus sai tasuta käia.

/Oleg Balashovi mälestuse pani kirja Denis Balashov/

Fotol: Narva 1. Keskkooli õpetaja N. Guitova tunnis 03.1987, EFA.381.0.136704  

Fotol: Tallinna Spordiinternaatkooli Otepää filiaali 9. klassi õpilased tunnis 05.1985, EFA.267.0.132338 

 

 Fotol: Paikuse Politseikool, masinakirja tund 01.11.1990, EFA.204.0.256880

----

Kui ema käis koolis, siis käis ta lasketiirus praeguses Valga Põhikoolis. Ta oli seal käinud neli aastat. Enne taasiseseisvumist konfiskeeriti koolides kõik relvad ja padrunid ning kahjuks kõik laskmisringid suleti.

/Ema mälestuse kirjutas üles Daniel Tiivel/

----

Tädi rääkis, et kui ta läks kümnendasse klassi, sai ta vaid ühe päeva koolis käia, kui juba järgmisel päeval viidi nad kolhoosi. Seal pidid nad kartuleid korjama. Said ainult laupäeva-pühapäeva kodus olla ja esmaspäeva hommikul viidi neid jälle tagasi ja nii kuu aega.

/Tädi mälestust jagas Marlen Murašov/

 

Balti kett 23.08.1989

Ema oli sel ajal 13-aastane, kuid nii noored kui ka vanemad inimesed lõid kaasa erinevates üritustes, mida nii Rahvarinne kui ka muinsuskaitse selts ja roheliste liikumine korraldas. Balti ketile minekut organiseeriti suisa ettevõtete poolt, korraldatud oli ühistransport bussidega. Ema pere läks siiski ise oma autoga,sest mõeldamatu oli mitte minna. Valgamaa inimesed suunati Karksi-Nuia ja  Lilli piirkonda. Kaasa paluti võtta Eesti sümboolikat. Kohale jõudes ilmnes, et saabunud on meeletult palju rahvast, auto tuli jätta Lilli piiripunktist üpriski kaugele. Edasi tuli jala minna, sest soov oli jõuda võimalikult piirile lähedale ketti, et muuhulgas oleks võimalik näha ja kuulda piiriäärsel miitingul nö ärkamist juhtivaid poliitikuid H.Valku, R.Taagepera, E.Savisaart. Meeleolu oli ülev, rahvas oli kaasa võtnud palju sini-must-valget sümboolikat, lippe, plakateid. Meelde on jäänud ka tohutu suur lõke,  kõikjalt kostus isamaalisi laule. Ka tagasitee koju kulges aeglaselt, paljuski kolonnis sõitmises. Koju tagasi Valka jõuti sügavas öös, kuid vaimustunult toimunust.

/Ema Annemarie Gerassimovi meenutuse pani kirja Markko Gerassimov/

----

Minu tuttav tädi rääkis mulle, kuidas ta 1989 Balti ketis käis. Buss, millega tema läks, viis väiksesse Läti piiri ääres asuvasse Lilli külla, eredaim mälestus sellest oli, kuidas ta viimase eestlasena rahvariietes Lilli silla peal inimketis oli ning edasi juba lätlased tulid. Meeleolu oli väga ülev ja õhtul lauldi lõkete ääres, mis olid mitmekordsete maja kõrgused, loodi ka palju uusi tutvuseid. Järgmisel päeva sõitis ta aga nii enda sõpradega, kui ka ketist leitud uute tuttavatega Saaremaale edasi tähistama ja suvitama.

/Silja Sarapi mälestust jagas Säsil Johanson/

----

Olin siis 17-aastane. Olin maal vanaema juures Lõvel, olin seal igal suvel, kuna nii oli kombeks ja sel ajal elasidki vanaemad maal ning vanaemadel oli mitmeid koduloomi ja kodulinde. 

Mulle meeldis maal, sain vanaema aidata lihtsamate toimetustega ja loomade talitamistega. Minu töö oli mune korjata, lehmale suurde-suurde nõusse vett tassida ämbrite viisi (äkki oma 10 ämbrit vett tassisin kaevu juurest lauta), õhtul lehmade koju laskmine ehk keti vaia maast välja tõmbamine ja lehmad - neil olid ka nimed, näiteks pruun lehm oli Õie - teadsid täpselt, kus kodu on ja ta suisa jooksid lauda poole, udar õõtsumas paremale-vasakule  - kohati nisast pritsis piima, kuna oli lüpsiaeg. Lehmad teadsid täpselt, kunas koju lastakse ning kui natuke hilinesid, siis oli juba ammuutamist kuulda. Jooksuga läksid nad lauta seepärast, et vanaema oli kaval, ta pani loomadele lemmiksööki -leiba koos jõusöödaga.

23. august 1989. a - Balti keti korraldamise päev. Ma tean, et ma osalesin seal, sõitsime kolhoosi bussiga kohale, buss oli rahvast täis, ilm oli imeline, rahvast palju. Meile oli määratud kindel koht, kuhu parkisime, väljusime bussist ja hakkasime ennast rivvi sättima. Rohkem ei mäleta.Ei mäleta, mis arutelud eelnesid Balti keti tomumisele ja järgnevatel päevadel. Olin noor ja see oli lihtsalt põnev üritus. Tean, et vanaema oli alati eestimeelne, korraks vanaema mainis, et tema noorusajal oli EV teist värvi lipp, sini-must-valge.

/Jana Roosiku mälestuse pani kirja Kristo Roosik/

---

Osalesin Balti ketil, kogunemine toimus EPT majade ees, kust alustati sovhoosi bussiga sõitu meile määratud punkti. Jõudsime õigeks ajaks metsa vahele ja selles kohas oli meid nii palju, et seisime külg külje kõrval kätest kinni. Kui korraldajad olid oma piirkonna üle vaadanud, et kõik oleksid kätest kinni, siis toimetati sinna ka juba raadiod. Raadiost tulid tervitused ja kõne nii eesti, läti kui leedu keeles. Seal seistes oli selline vōimas ja väärikas tunne. Peale seda üritust oli veel aega osta endale postkaardid, millel oli kirjas MRP (Molotovi-Ribbentropi pakt). Tagasi sõites liikus maanteedel palju sõidukeid, mis oli selle aja kohta väga haruldane. Tagasiteel bussis mängis raadio ja lauldi kaasa isamaalisi laule. Bussis oli palju vanu inimesi kes rääkisid oma aegu Siberist. See tegi selle tagasisõidu väga pidulikuks.

/Carmen Tsvetkovi loo pani kirja Kaile Kuus/

----

Minu tädi rääkis mulle, et kui tema mööblivabrikus töötas aastal 1989, tuli neile sinna buss järgi, mis viis neid Viljandimaale Lillekülasse. Kui nad olid kohale jõudnud, võtsid nad kätest kinni moodustades rivi. Kõigil olid kaasas eesti lipud. Laulsid isamaalisi laule. Õhtul kogunesid kõik lõkke ümber ja peeti isamaalisi kõnesid ja veel oli väike konsert.

/Tädi mälestust jagas Marlen Murašov/

----

Mu ema ütles, et 1989. a nautis ta suvevaheaega, kui 22. augustil tulid ta juurde sõbrad ja küsisid, kas ta teab Balti ketist midagi. Mu ema ei teadnud too hetk midagi veel sellest, aga ta otsustas ikkagi nendega kaasa minna ja osaleda seal ketis. Ta rääkis et õhkkond oli seal väga positiivne ja tore.

/Egle Kondi meenutuse kirjutas üles Romek Solodkov/

----

Vanaisa oli osaline Balti ketis. Nimelt 23. augustil 1989 oli minu vanaisal lühendatud tööpäev, peale tööpäeva viidi nad bussiga Karksi-Nuia poole ja siis nad olid seal ja mingil hetkel võeti kätest kinni. Ta kirjeldas seda, et tollel hetkel tekkis tal tõesti üks soe ühtsuse tunne, peale ketti oli seal kontsert ja Edgar Savisaare kõne. Peale neid oli korralik trall ja pidu teel kodu poole ja temale oli see üritus tõesti meeldejääv.

/Jaak Nelgi jutu pani kirja Andre Nelk/

----

Minu vanaema võttis osa koos oma kollektiiviga 1989. a Balti ketist. Selleks sõideti mitme autoga Karksi-Nuia, kus pidas Rein Taagepera kõne. Rahvast oli  väga palju.

/Malle Lepiku mälestuse kirjutas üles Sten-Erik Rahni/

 

Laulu- ja tantsupidu

Tädi käis 1990. aastal Laulu- ja Tantsupeol, Tallinnasse sõideti Valgast rongiga.  Peost on tal eredalt meeles tohutu rahvamass ja ülevad tunded kaare all seistes, samuti ka esinemisnumber "Mu isamaa on minu arm", kuna see oli lõpulaul ja kõik olid väga ülevas meeleolus ja nutsid õnnetundest koos oma rahvaga laulda. Samuti meenutas ta seda, kuidas kaasa tuli võtta kaks valget lina, mis õmmeldi kokku ja topiti heinu täis ning tehti endale magamisasemeks, kuna kõigile matte ei jätkunud. Samuti täideti heintega  ka padjapüür, kuid see ei heidutanud kedagi, sest kõigil oli peomeeleolu.

/Silja Sarapi mälestuse pani kirja Säsil Johanson/

----

Mu ema meenutas aega, kui ta oli 13-aastane ja esines Tallinnas Laulu- ja tantsupeol. Viru hotellis kohtus ta esimest ja ka viimast korda oma vana-vanaemaga, kes tuli kaugelt Ameerikast Chicagost Eestisse.

/Ema mälestuse pani kirja Alice Kovalevski/

 

Fotol: Valgamaa tantsupidu 1990 Valga linnapargis, EFA.267.0.164088

 

Riigipöördekatse ja Eesti taasiseseisvumine 1991

Ema rääkis sellise loo, et 1991.aasta juulis, kui ta oli 15-aastane, siis tekkis tal võimalus sõita kuuks ajaks Rootsi Kuningriiki skaudilaagrisse ja seda hoolimata asjaolust, et veel oli tegemist Nõukogude Liiduga. Kuigi Gorbatšovi perestroika  oli kaasa toonud veidi lihtsama liikumise,  polnud võimalik riigist lahkuda niisama lihtsalt kui praegu. Vaja oli välispassi ja sihtkohariigi viisat ehk sissesõiduluba. Rootsist jõudis ema tagasi juuli lõpus ja Rootsi Kuningriigi viisa kehtis veel aastavahetuseni.

19.augusti 1991 varahommikul ilmnes raadiot, mis oli sel ajal peamine massikommunikatsioonivahend, kuulates midagi ehmatavat. Moskvas oli juhtunud midagi enneolematut ja esialgu ei saanud keegi aru, kui tõsine olukord on. Kui ilmnes, et putšistid olid kõrvaldanud Gorbatšovi ja Moskva tänavatele ilmusid tankid ning meilgi hakkasid Eestis liikuma sõjaväekolonnid, siis minu ema ema ja isa otsustasid, et ema (sel ajal 15-aastane) kohver tuleb uuesti pakkida ja võimalusel tuleb tal sõita viimase laevaga Rootsi tagasi, kuni võimalust veel on. Kuna minu vanavanaisa oli 1944. aastal saadetud Siberisse, siis kartsid minu vanaema ja vanaisa, et olukord võib minna sama hulluks. Lapse Rootsi minek võis kindlustada selle, et ülejäänud pere saab pärast järgi minna. Õnneks võtsid sündmused üsna ruttu teise pöörde ning sellist sammu reaalselt astuda polnudki vaja, sest juba 20.augusti 1991 hilisõhtul taastati Eesti Vabariik ja kogu maailm asus seda tunnustama.

/Ema Annemarie Gerassimovi lood pani kirja Markko Gerassimov/

Eesti Vabariik

Vanaisa jutustas mulle, et 24. veebruaril 1989 heisati Tallinnas Pika Hermanni tornile sinimustvalge lipp ja sama aasta augustis moodustasid Eesti, Läti ja Leedu elanikud inimketi 600 km pikkune kolme osariigi territooriumil - "Balti kett" Tallinnast Vilniuseni. Sellega kinnitasid nad oma iseseisvust NSV Liidust.

1989. aastal alustati Eesti Vabariigi kodanike registreerimist. 1991. aasta augustis tehti Moskvas riigipöördekatse. Eesti kasutas seda ära ja 20. augustil 1991 kuulutati välja Eesti Vabariigi iseseisvus. 20. augustist on saanud riigipüha - Eesti iseseisvuse taastamise päev.                

Muutused on toimunud ka eraomandis. Vara (majad, maa) tagastati neile, kellelt Nõukogude valitsus oli selle ära võtnud. Osa riigivara müüdi erakätesse. Riik julgustas eraettevõtluse arendamist, mis võiks olla kasulik, ja maal hakkasid kolhooside ja sovhooside asemel tekkima väikesed talud. Seda märgati läänes ja paljud välismaalased hakkasid oma tehaseid ja ettevõtteid rajama Eestisse.

Uute riigiorganite loomiseks oli vaja vastu võtta uus Põhiseadus. Põhiseadus võeti vastu 1992. aastal rahvahääletusel. Põhiseaduse järgi on Eestist saanud parlamentaarne vabariik, kus võimuorganiks on rahva valitud parlament ehk Riigikogu. Lennart Meri valiti parlamendi poolt iseseisva Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks.

Esimestel iseseisvusaastatel hakkasid tegutsema Eesti politsei, piirivalve ja kaitsevägi. Samuti kehtestati kontroll riigipiiride üle, mille viis läbi tolliteenistus.

/Vanaisa Rudolf Koppase meenutused pani kirja Elvira Danvald/

----

Taasiseseisvumise algusajad olid rasked. Suhkrut ei olnud, polnud maiustusi, torte, kooke, kommi. Iga pere sai talongide alusel seepe, alkoholi, suhkrut, kuid siiski oli suhkur suur defitsiit. Paljud veneaegsed töökohad kadusid, rublades kogutud säästud muutusid olematuks, raha polnud, poed olid lagedad. Inimesed jäid kodudest ilma, sest võlad olid tavalised. Raha säästmiseks käidi perega ühes ja samas vannivees pesemas, seda vett kasutati pärast wc-poti uhamiseks. Puudus oli ka riietest, kes vähegi oskas, õmbles need ise. Koolis jagati abipakke. Piirid läksid lahti, saadi Soome ja Rootsi. Populaarseks sai kuluka euroremondi tegemine. Tulid second-hand poed, satelliit- televisioon.

Liikluseeskirjad ja kontroll oli väga vaba. Mäletan, kuidas õemees mind vanemate ja teise õe 6-liikmelise perega, 5-kohalises Ladas külla ning satelliittelevisiooni vaatama sõidutas. Minu vanem õde istus juhi kõrval, tema jalge ees põrandal istus üks tema lastest. Tagumises reas istusid minu vanemad ja õemees, kes kõik ühte last süles hoidsid. Mina istusin pakiruumis. Õudne mõelda, mis oleks õnnetuse korral saanud! Aga tollel ajal tundus see loomulik.

/Vanemate mälestuse pani kirja Inge-Karoline Pruus/

----

Vanaisa rääkis mulle, et tema vanaisa oli üks rikkamaid põllumehi ning tal oli palju koduloomi. Kui algas II maailmasõda, võeti need maad ära. Minu vanaisa vanemad läksid metsa sõda üle elama. Pere nägi maade tagasi saamiseks palju vaeva. 1991. aastal Nõukogude Liit lagunes ja maad tagastati meie perekonnale.

/Vanaisa meenutuse kirjutas üles Jekaterina Neuimina/

 

 

Kuritegevus

Minu vanaisa sõnul olid 90ndad ajad, mil vihati rikkaid inimesi ja rikkad kartsid bandiite. Kellelegi meeldisid 90ndad, kuid mu vanaisa ütles, et see oli tema elu kõige kohutavam ja häbiväärsem aeg. Kõik murdsid lahti otsekui hiigelsuurest ahelast ja hakkasid kõike järjest vedama: varastama, röövima, tapma, tekkis kodutus.

/Jurij Kaganski mälestust jagas Sabrina Dance/

----

Isa rääkis ka maffiast ja bandiitidest. Kuidas igal pool olid erinevad grupid, kelle vahel olid konfliktid võimu pärast. Selline raskem nii füüsiliselt kui ka vaimselt elu oli just 90ndate keskpaigas, sest 90ndate alguses ei olnud seda veel väga tunda ning Nõukogude Liidul oli peameni võim. Sajandi lõpuaastatel hakkas elu paremaks muutuma, sest see murranguline hetk oli juba minevikus.

/Isa mälestust jagas Anastassia Loskutova/

 

Piir

Minu isa rääkis mulle, et pärast taasiseseisvumist,  tekkisid endise Nõukogude liitu riikide vahel piirid ja piirikontroll. Toll ajal minu ema elas Läti poolses Valkas ja isa Eesti poolses Valgas. Selleks, et kohtuda, pidid nad seisma piiril ja läbima passikontrolli. Veel oli piiratud arv piiri läbimist, ainult 180 korda aastas. Kui see arv täitus, ei tohtinud enam üle piiri minna. Selleks, et jälgida piiriületustee arvu, pandi passi lehtedele templid. Iga kord, kui sa tahtsid piiri ületada, lugesid piirivalvurid nende templite arvu, see võttis palju aega ja olid pikad järjekorrad. Kui koht templite jaoks lõppes, pidi tegema uue passi.

/Dmitri Petrovi mälestuse kirjutas üles Daniils Petrovs/

 

Fotol: Eesti-Läti piiril Valgas 1991, EFA.267.0.164059

----

1990. aastal eraldus Eesti Nõukogude Liidust ja kehtestas oma piirid. Piirid loodi ka Lätiga ning Valka ja Valga linna elanikud sattusid raskesse olukorda. Mu ema elas Eestis ja töötas Lätis. Nii pidi ta iga päev piiri ületama 2 korda, piiri ületades pandi tema passi templi. Igal kuul sai pass täis. Ema läks hommikul tööle Lätti ja õhtul on tal vaja koju tagasi minna ning passis pole trükkimiseks kohta ning tema lapsed ootavad lasteaias. Piirivalvurite veenmine võttis väga kaua aega, kuid nad lasid ta koju tagasi. Järgmisel päeval oli juba uus pass valmis.

/Ema loo pani kirja Mark Azarevitš/

----

Vanaisa jutustas, kuidas ta töötas piirivalves. Lisaks ütles ta, et NL ajal olid inimesed distsiplineeritud (ei teagi kas kasvatuse pärast või kartusest Siberisse sattuda) ja pärast selle kokkuvarisemist muutusid nad agressiivseteks.

Kokku vene ajal ja pärast seda on ta töötanud piirivalves 8 aastat. Oli toimunud väga palju erinevaid juhtumeid, aga meeldejäävaim neist oli ühest mehest koeraga. Niisiis, tuli piirile üks mees koeraga. Ta tahtis ületada piiri, aga mingitel põhjustel ei olnud tal selleks õigust. Vanaisa ei mäleta täpselt, miks ja kuidas see juhtus, aga mees lasi lahti oma saksa lambakoera. Koer tuli piirivalvuritele kallale. Ta hammustas mu vanaisa paremast käest ja ründas ka teisi. Oli aru saada, et mees tegi seda meelega ja hiljem kohtus seda töendati ja ta sai karistada. Aga tollest hetkest kartis vanaisa kaua aega koeri.

/Urmas Rebase jutu pani kirja Anastassia Loskutova/

 

Fotol: Valga ja Valka piiril 1990, EFA.204.0.256715

----

Minu ema töötas 1990. aastal vagunisaatjana rongis Tallinn-Minsk. Rongist haagiti Vilniuses lahti viimast vagunit ja haagiti rongiga Moskva-Varssavi. Minu ema töötas just selles viimases vagunis. Rong seisis Valgas umbes 45 minutit ja mitte keegi ei tohtinud välja minna enne, kui kõik reisijad on kontrollitud, sest kuna Valga on piirilinn, siin oli piirikontroll. Tolliametnikud astusid rongi sisse esimesesse ja viimasesse vagunitesse, käisid kõik vagunid läbi ja kontrollisid dokumente. Kontrolli ajal kõik pidid olema rongis. Mõnikord tolliametnikud valikuliselt küsisid reisijatelt, kuhu nad sõidavad ja mida nad veavad (nt võidi paluda näidata, mis on kotis või kohvris). Siis kui piirikontroll oli läbi, inimesed võisid rongist välja minna, puhata, ühesõnaga teha pausi.

/Ema mälestuse kirjutas üles Anastassia Aleksandrova/

 

Fotol: Piirivalvurid Valga jaamas Tšaika vagunite juures 1992, EFA.204.0.261831