Suurim väikelinna seltsimaja 20. sajandi alguse Eestis...,
Säde seltsimaja
20. sajandi alguses olid Eestit veel tugevalt mõjutamas eelmise sajandi valgustusideed, mis kehastusid erinevateks ühinguteks talupoegade, linlaste ja eeskätt tudengite seas, kes korraldasid vestlusringe, lugemis- ja tantsuõhtud ning sageli ka majanduse või spordiga seotud üritusi seltsides. Tuntumate ühiskondlike seltside seas on näiteks Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet, Õpetatud Eesti Selts ja tänini tegutsev Eesti Üliõpilaste Selts.
Valga puhul võib üheks selliseks seltsiks pidada 1880. aastal tekkinud karskusseltsi, mis võitles liigjoomise ja ebatervisliku eluviisi vastu. Paraku ei olnud mainitud ühingu tegevus paarikümne aasta pärast sama aktuaalne ning 1902. aastaks oli linnas sarnaselt karskusseltsiga esile kerkinud "Säde" selts, mille eesmärgiks sai samuti väärikuse, harituse ja kultuurilise arengu soosimine Valga elanike seas.
Enne teatriks saamist 1933. aastal hõlmas seltsi kultuuritegevus endas nii sümfooniaorkestri etteasteid kui ka näiteks erinevate massiürituste ja muusikaõhtute korraldamist, mis hakkasid juba 1911. aastal hiljuti valminud seltsimajas toimuma. Tulevane “Säde” teatrihoone oli sel perioodil veel alles teatrisaal ning kontsertide ja näitemängude kõrvalt leidsid hoones aset ka külaliste võõrustamine, kohaliku panga ja erisuguste majandus-teenindusseltside tegutsemine.
Eesti teatri ja Säde olukorrast 1911. aastal
Säde hoone asutamisaastal oli Eesti teater jõudmas ajajärku, mil näitlemiskunst muutus professionaalseks. 1911. aasta kontekstis tähendas see eelkõige, et teatrite kunstilist taset püüti tõsta, pöörates tähelepanu originaalsetele näidenditele, režissööritöö kvaliteedi parendamisele. Teatrite jaoks muutus järjest olulisemaks näitlejate osavus, mis pidi köitma publikut üha rohkem. Publiku ja näitlejatega olidki paraku seotud teatrite, eriti väikelinnade teatrite põhilised probleemid. Kuna suurem osa näitlejaist suundus suurlinnadesse, olid äärelinnades tegutsenud trupid vaibumas, põhjustades omakorda väiketeatrite eraldatuse sellistest suurtest teatritest nagu "Estonia" või Draamateater. Kaadrite puudus ja teatrite majandamine olid olnud suureks probleemiks 1911. aasta Eestis. Provintsi teatriseltside ülalpidamine ei tasunud reeglina ära, sest külastajaid polnud sugugi palju. Ajakirjas "Näitelawa" kirjutati teatrist 1910. aastal nii:
"Püüa kuni tüdimuseni, ja — sinu tõsise hindamise asemel seatakse sind tiritammi kaswatama, sinu terwe wäärtus tehtakse maa tasa, nii et sa wiimaks isegi häbi hakkad tundma ja uskuma, nagu poleks sa midagi muud, kui tühine null seltskondliste arwete ees. Ime ei ole see siis sugugi, kui wõõrsile rändamise püüded tekkiwad ja peast täidesaatmist käsitawad — wõib olla, et mujal asjalikum hindamine ja lahkem wastuwõtmine aset on."
Selgub, et "Säde" maja esimestel eluaastatel oli Eesti teatrimaailmas toimumas suur ja põhimõtteline muutus, mille käigus püüti asetada rõhk näitlejate rollile ühiskonnas ja nende professionaalsusele ning lisaks ka teatrite ja nende rahastamise olulisusele. "Rahwa näitekunstist lugupidamisele wiimine" oli teatri otsene eesmärk, kuid selle külastamine polnud veel rahva seas eriti populaarne, kuna näitlemine oli alles vaikselt kutseliseks, ametlikuks ja sellest tulenevalt ka laialt tuntumaks muutumas.
See kehtis ka “Säde” hoone kohta, kus ajakirjaniku sõnul näitlesid 1911. aastal inimesed, kes “seda Pariisi kunstnikkude elu ja tüüpusi muidugi ei tunne.” Laval tegutsenud näitlejad olevat hea õnne peale lootnud ja püüdnud neid tundmatuid välismaa teatrile omaseid asju tabada, mis oli omakorda väga ebaloomulik. Sellest tulenevalt võib öelda, et noore seltsihoone teatraalne sisu oli alles arenemisjärgus ning toetus suuresti korraldatavatele kontsertidele ja ballidele, mis külastajaid majja tõid ja ajapikku hoone mainet kujundasid.
