Säde teatriga seotud nimekad näitlejad ja lauljad
Säde
Valga teatrielu hakkasn elavnema seoses teatriühingu loomisega 1933.a. augustis. esimeheks valiti Juhan Ilves juhatusse kuulusid A.Uibopuu, V.Lipp, R. Kivimägi ja A.Meerits. Revisjoni komisjoni valiti Kuku, Brahmann, H.Ilisson.Valga teatrielu püüti elavdada. Sõlmiti “Säde” seltsiga leping, mille järgi teatriühing pidi andma 2 etendust kuus nii, et 10% ülejäägist läheb “Säde” seltsile.Selts kohustus muretsema lavatarbeid ja ja andma ühingule teatrisaali tasuta, v.a. elektrivalgustus, mille eest pidi ühing ise maksma. Selts eraldas neljandal korrusel teatriühingule ka tasuta kontoriruumi ja raamatukogu toa. Valga teatriühing püüdis ennast hakata majandama. Üheks väikeseks sissetuleku allikaks olid näiteks igaks hooajaks valminud väikesed brosüürid, kus olid teatri näitlejate pildid ning palju reklaame. Teatriühingul oli võimalik palgata näitejuht. 1937/38 aasta eelarve järgi oli näitejuhi tasu 1800 kr. ehk 150 krooni kuus, 9 näitlejat said igaüks 20 krooni 10 kuu eest ehk kokku 1260 krooni. Palgatud olid ka asjaajaja, dekoraator, inspintsient ja etteütleja. Kokku kulusid oli ette nähtud 7800 krooni. Tulusid loodeti lavastustest saada 40 etenuselt a 95 kr. kokku 3800 kr. Riigilt loodeti saada 1000 krooni, Näitekunsti sihtkapitali valitsuselt 2000-4000kr. ja linnalt 500 krooni. Brosüüridelt loodeti saada 150 krooni ja loteriist 350 krooni.
1933-36 on Valga teatriühingul aktiivne periood. Tehakse näidendeid. Lavastajateks olid Arnold Tamm, Juhan Ilves ning alfred Uibopuu. Lavastati ka operetid “Poiss bataaviast” /filmida foto/, ning “linnukaupleja”, mis sai Valgalaste lemmikoperetiks, ning mida olla kaasaegsete mälestuste järgi mängitud koguni 15 korral. A.Uibopuu lavastas opereti “Marion” /filmida Uibopuud ja lavastuse fotosid, kavalehte. /filmida kavalehte ja fotosid/. Muusikajuhiks oli Valga malevkonna orkestrijuht Richard Kivimägi, dekoraatoriks Karl Rooleid. 1936.a. talvel teeb siin kaks lavastust – kitzbergi “Püve talus” ja “Kauka jumala” Ants Lauter. Kevadel lavastab “Mikumärdi” Aleksander Randviir “Vanemuisest” /filmida Lauteri skulptuuri. Ja tema kirja Ratnikule.
1936.a. sügisel jõuti niikaugele, et võis palgata näitejuhi mujalt. Selleks sai Ferdinand Pettai. (1888-1976). Ta õppis peterburi Zaslavski muusika ja draamakoolis Suvorini juures laulmist, täienads end 1922-23 Berliinis ja Pariisis. 1936 sai Eesti Näitlejate liidu kuldrinnamärgi. Ta on endast lõbusalt jutustanud: Kui nüüd tulid paremad ajad pistis Vanemuine mulle mõned dollarid taskusse ja ütles sõida nüüd väljamaale ja vahi mis sa vahti jõuad. Kui siis sügisel tagasi jõudsin algasin operetiga pihta ja panin kõik laulma hja hüppama, ise hüppasin kasvõi peaga lakke, nii et mõni soovitas pressarua tasku panna, muidu võivat lendu minna.Lava võtab küll sinult kogu elu aga ta annab sulle selle eest mõne jumaliku silmapilgu”. 190-12 oli ta vanemuises, 1913-14 Endlas, 1914-15 valgas, 1915-31 vanemuises, Seejärel ühe hooaja Narvas. Valgast siirdus Pettai Võru “Kandlesse”. Ta oli tuntud ja kutseline operettide lavastaja
Sügisel 1936 oli esimeseks lavastuseks Indigi “Inimene silla all”, Dickensi “Kilk koldel”, Lutsu-Särevi “Tagahoovis”, Mälgu “Õitsev meri”, bekeffi “Unustamatud hetked”. Seega algas teatrihooaeg hoogsalt , järjest tuli lavale viis näidendit. 1937.a. lavastati Wuolijoe “Niskamäe naised”, Töröki ja Emödi “Tütarlaps tänavalt” ning Fodori “Küpsustunnistus” Kokku kaks eesti klassiikalist näidendit ning neli ungari tükki. Lõuna-Eesti: publik on hakanud hindama mitte enma oma teatrit tema vajaduse seisukohalt vaid ta võimeid. Anda lühikese aja kestel ühtede ja samade näitlejate õlul alles esimesi samme seadvas teatris kolm lavastust – see on pingutus, mis väärib hindamist. 1936.a. lõpus lavastas Pettai ka opereti “Dolly”
Uuel hooajal palgati “Säde” näitejuhiks Valter Soosõrv (1903-1969), kes jäi siia kuni 1940.a. kevadeni, s.o. kolmeks hooajaks. Ta oli kutseline näitleja, 1927.a. lõopetanud Drramastuudio teatrikooli. Ta oli näitleja Endlas ning Ugala teatrijuht. Valgast siirdus ta Töölisteatrisse, seejärel noorsooteatrisse. 1937/38 hooajal mängiti Kihulase “Häda õnnega”, Tamme “Tuulispää”, Zilahy “Päike paistab”, Jotuni “Mehe küljeluu” ja Valtari “Kasvatamata sugupõlv”, Sheriffi “ttekonna lõpp”, Lutsu ja Särevi “Vaikne nurgake” ning Baumanni “Rätsepad Sillamatsil”, Metsanurga “Vagade elu”. Kiituse osaliseks said Zilahy “Päike paistab ja Metsanurga “Vagade elu”. Viimasega käidi Tallinnas teatripäevadel ning üllatati koguni teatrikriitikuid. Rasmus Kangro-ppol. Tõepoolest valgalaste mängus oli niipalju värskust, töödistsipliini ja andekuse lopsakust, et publikul oli õigus, kui avaldasd neile lõppu ja sekks spontaanset kiitust”. Voldemar mettus märkis ära valgalaste “annet ja ehtsat lavaverd”. Leo Soonberg :oli ehtsat teatritegemise tahet märgata ja see tegi õhtu kuidagi sümpaatseks. 1938.a. sügisel hakkas Soosõrv noort kaadrit välja koolitama. Tööd alustas teatri õpperühm Lavapraktika, hääldamise, deklamatsiooni, jumestamise, teatrikirjanduse ja kostüümi ajaloo ainete osas. 1939.a. kevadel tuleb noorsoolavastusena lavale Baumi “Hüpiknukkude meister”. 1938/39 hooajal mängiti Tammlaane “Valge lagendik”, Kitzbergi “Kosjasõit”, Wuolijoe “Juuraku Hulda”, Fodori “Vaene kui kirikurott”, Langeri “Kaamel läheb läbi nõelasilma”, Lutsu “ripäev”, Tamme “Ärasõit”. 1939/40 hooajaks sai teater omale esimese dramaturgi – Valev Uibopuu. Lavastati Raua “Kirves ja kuu”, Kivi “Nõmmekingsepad”, Wuolijoe Justiina”, jakobsoni “Viirastused Molnari “Õnnehaldjas”. Kohalikele lavajõududele tuleb lisaks Ants Toiger Ugalast ning Magda Söödor Vanemuisest. Viimane lavastab ka opereti “Mootorpruut”. Hooaeg lõppes 26. mail etendusega “Kohtunik Marta”. Juunis lahkus V.Soosõrv valga teatri teenistusest ja asus Tallinna “Töölisteatri” näitejuhiks. Lõuna –Eesti : annab arvulise ülevaate nimetatud teatrihooajast. Esitati 8 uut lavastust. Hooajal anti 37 etendust, neist 34 Valgas, 2 Tõrvas ja Tallinnas 1- A.Tamme “Ärasõit” Raudteelaste Kutseühingu korraldusel. Mängitavamaks tükiks kujunes “Justiina”, mida esitati 6 korda. Teatrit külastas 9483 inimest, sissetulek oli 3286,90 kr. Igal etendusel käis keskmiselt 250 inimest ja keskmine kassa iga etenduse kohta oli keskmiselt ca 90 krooni. Ei saa jätta mainimata, et Valgas oli sel ajal ligikaudu 10000 elanikku, seega peaaegu iga elanik külastas teatrit.
Valga teatri ajaloos oli otsustav osa dekoraator Karl Rooleidil (1896-1942 Saransk Mordva). Ta lõpetas 1918 penza kunstikooli, samast aastast oli Valgas joonistusõpetaja, 1918-27 “Säde” seltsi juhatuse liige, 1934-41 teatri kunstnik ja dekoraator. Sel ajal polnud ainsatki teatri arvustust, kus poleks esinenud Rooleiu nimi. Kiideti tema ülimalt realistlikku lavakujundust, mis oleks sobinud koguni Vabaõhumuuseumi. Karl Rooleiu poolt valmistati “Säde” lavale ka esimene ketaslava väikelinnas. Karl Rooleid käis seda lava uurimas ainsas ketaslavaga teatris – Narva teatris. Ketaslaval kanti ette 1937.a. talvel Jotuni “Mehe küljeluu”. Paraku ei lubanud dekoratsioonide puudus rahanappuse tõttu rohkem ketaslavaga lavastusi teha. Valga teatrit külastanud Voldemar mettus rõhutas karl Rooleiu leidlikkust, samas asjalikku entusiasmi väga väikese palga eest töötamisel. Karl Rooleid küüditati 1941.a.
Vaata lisaks Säde aruanne: https://www.muis.ee/museaalview/1602189
