Liina Reiman 130 ja Säde maja läbi aegade

Paljud lavakaaslased olid toetanud ja kujundanud Liina Reimani näitlejanna karjääri, mis ei olnud sugugi alati päikseline. Nii meenutab näitlejanna näiteks 1912. aastat, mis "jätkus süngete tähiste all" pärast seda, kui Liina "Vanemuisest" vallandati. "Endlasse" astumist aga meenutab Reiman kui elavat ja lõbusat sündmust, "nagu ikka, kui teatripere sügisel tööhooaja avamisele koguneb."
Sageli meenutas Reiman ka rambipalavikku, mis tähendas ärevust ja lavanumbri ootust. Näitlejanna suhtus teatrisse väga kiindunult ja pühendunult, mispärast võib tema mälestustes sageli kohata meenutusi tema enda tunnetest ja sellest, kui murelikuks või rõõmsameelseks teda mõned Menningu, Jungholsi või lavakolleegide kommentaarid tegid.
Kolleegi Paul Pinnat oli ta näiteks kohelnud kui mitmekülgset talenti, kellel puudus "ometi oskus esitada maainimest selle sügavamas mõttes", ent siiski oli Liina Reiman kaaslastesse lugupidamise ja sümpaatiaga suhtunud.
Kindlasti olid lava kõrvalt teda tugevasti mõjutanud maailmasõjad ja grusiinlasest üliõpilase Kolja traagiline elulõpp, sõit Kaukaasiasse ja kojutulek Eestisse, kus teda ootasid Raimund "Lõvi" Kull ja uued teatrirollid.