avamispidustuse kutse..,
…Mõned istuvad ja ootavad, teised kõnnivad kõrvalruumis paarikaupa ja nagu juhtub. Maitse asi. Kell pool 3. Saal on rahvast tungil täis. Äramüüdud piletite järele l i g i t u h a t inimest. Saadikud teatavad endid ja neid seatakse nimekirjas ritta. Algab teatrimaja vaimulik õnnistamine õigeusu kombe järele preester Tamme poolt. - Saagu “Säde” uus ehitus Valga seltskonna keskkohaks, äratajaks ja aidaku seltskondlise töö pinda laiendada ja sügavamaks teha. Vaimulikku talitust Lutheriusu kombe järele peab õpetaja J.Kerg. - Soovib “Säde” seltsile uutes oludes ja ruumides u u t a l u s t oma tööle ja tegevusele. Mitte Nietzsche üliinimese moraali ja herrasmehelikku kõrgelseismist hulgast, vaid selle suure prohveti sõnu Naatsaretist, kes oma vihamehi armastada ja kurja heaga ära võita käsib. … Vaimuliku talituse järele astub kõnetoolile “Säde” seltsi esimees T. G r ü n b e r g. - Suurele ehitusele on alus pandud, kuid ülesanded, mis siin läbiviimiseks ees seisavad, neil ei ole otsa ega äärt. Sellele tööle kutsub kõneleja kõiki üles. Valga seltskond on noor, asugu ta siis ka seltskondlisele tööle nooruse vaimustusega. Saagu ta sallitavaks ja lugupeetavaks rahulises kultuuratöös ka kohalikkude naabrirahvaste juures. Lauldakse keisrilaulu. Veerandtunnise vaheaja järele järgneb toimetaja J. T õ n i s s o n i kõne - Õpitagu teed otsima tõsise elu edendava kultura poole, kus linn oma kulturatööga ja -asutustega mitte ainult tehniliseks töökojaks ei ole, vaid ühtlasi v a i m l i s e v ä r s k e n d a m i s e kohaks! Avamisekõnele järgneb laul “Mu isamaa” kroonu muusikakoori saatel. (nr. 80).
Järgmises numbris “Postimees jätkab: “ Kontserdile on saal viimase platsini välja müüdud. Paljud lähevad tagasi. Lubatakse kontserti korrata. Kontsert läheb väga hästi korda. Pidustuste meeleolu tõuseb vaimustuseni. Solistide kontserdi naelaks on muidugi klaverikunstnik A.Lemba, kes oma suurepäralise tehnika juures haruldaselt peenetundelik on ja paenduv kõige väiksemas helivärinas hinge hoidma. Kiitust leiavad ka lauljad Hermiine Hellat, pr. Hellat-Lemba Artur Lemba klaveri kaasmängul. Suurt jõudu ja kindlust avaldab oratooriumi ettekanne. Solistidena astuvad üles neiu Hermiine Hellat sprano, R.Bernakoff tenor ja L.Neumann bass. Koor laulab insener Hellati juhatusel, kes siin päris imet teinud on. Valklased räägivad, et ei tahtvat “Säde” koori tema varemate etteastumiste järel enam äragi tunda. Viimasel pühal korratakse kontserti endise õnnega.” Ajakirjanik annab vaimuka ülevaate ka etendusest: “Valklased ja ka meie näitemängu tegelased ei mõista õieti, mis tont neid selle Trilbyga kokku laulatas. Et meie inimesed seda Pariisi kunstnikkude elu ja tüüpusi muidugi ei tunne, siis toimetasivad nad ka etendusel hää õnne peale ja püüdsivad neid tundmatuid asju tabada, kuidas aga hästi loomuvastane olla. Minul on Valga näitlejad ja nende võimine suuremalt osalt tuttavad. Kui nende jõududega kohane tükk ette kantud oleks ja nii palju vaeva ära kulutatud nagu “Trilby” nõudis, tingimata oleks pidanud mütsi maha võtma. … Kuid tegelaste hääde püüete juures ei kahtle keegi. Dekoratsioon oli õige hää maitsega ja osavõtmine ülielav”. Ka balli ei jäta “Postimees” mainimata. Siingi on ajakirjaniku sulg oma aja kohta õige terav. “Kui palju need ballikleidid ja noorte härrade sabakuued maksma läksivad, selle ülesande täitmiseks puudub mul tarviline eelharidus. Ja siis see eeskujulik mehemeel, millega salk noori eesti korporantisid Tartust neidude vastu oma “kodanlist kohust” täitis ja viimaste südameid oma kramplikult käeshoitavatesse värvimütsidesse korjas. Alles suur valge oma äripäevaliku asjalikkusega kaotas kõik pidu-unenäod.” (nr.82)
“Valklane” mäletab pidustusi aga sootuks teistmoodi: “Lihavõtte esimesel pühal kell 2 p.l. tõttas Valga Eesti seltskond oma “Säde” seltsimajja, et avamispidust osa võtta. Peale vaimulikku pühitsemist oli Jaan Tõnissoni kõne ja õhtul kell 9 pidusöök teatri saalis korraldatud, kus kroonu muusika väiksel rõdul “porilaste marssi” mängis, mis tol ajal haruldaseks oli. Peeti pidukõnesid. Kui aga tulekellad lööma hakkasid, tõusis ärevus. Põhjapoolsel linnaserval oli tulekuma näha. Põles linna puuladu. Järgmisel õhtul kell 3 p.l. oli solistide kontsert, mis südant sütitas.” ( “Lõuna-Eesti”, 1921nr. 21).
