Mille poolest tuntakse Sädet tänapäeval?
„Säde“ teatrisaali avamist 1911. aastal on kirjeldanud 1984. aastal oma meenutuste kogumikus „Koolilinn Valga“ ka luuletaja ja Valga Gümnaasiumi õpilane Bernard Kangro, kelle sõnul „ei ole valgalast, kelle mälualbumist ei leiduks pilte „Säde“ seltsimajast. Mäletame „Sädet“ enne kõike teatrimajana. Aga teatriõhtu äralõpetamiseks või teatrifuajeest sisse astuda ka restorani, kus peale söökide-jookide leidus ka tantsupõrand.“
Praeguseks leidub teateid „Sädest“ hulgaliselt Rahvusarhiivi harudest; nii võib näiteks kohata teatri maksuküsimuste lahendamist Valga linnavolikogu 1924.-25. aasta protokollides, kuhu on jäädvustunud arutelu „Säde“ ringreiside kohta Tartusse.
Kui visata korraks pilk „Säde“ lavamaailma mõjule, siis kindlasti ei piirdunud see vaid Valgaga. Teatrimeeskonna ringreisid Eesti linnadesse ja Valga kohalikud lavastused soosisid teatrikultuuri-ja kunsti arengut Eestis, talletades inimeste mällu mitmeid klassikalisi näidendeid, mille hulka kuulub näiteks „Säde“ teatrisaalis lavastatud Kitzbergi „Libahunt“, mida Kangro oma raamatus meenutab. Võib öelda, et „Säde“ on pikaajaliselt seostunud inimestel just kultuuritegevuse ja heamainelise teatriga, mis küll kannatas põlengute ja mitmesuguste võõrvõimu keeldude all, kuid siiski jäi inimestele meelde hubase ja meeldiva kohana.
