Liina Reiman 130 ja Säde maja läbi aegade

Postimees, 1911, nr. 79

„Vaadatagu nüüd missugusest seisupaigast tahes sündmuste pääle, kuid see, et eesti seltskond omale väikese kuulsusega linnakeses 100 000-lise seltsimaja nagu üle öö elule on kutsunud ja seal täie jõu ja arusaamisega oma ülesandest elama tahab hakata. See on sündmus, mis mitte ainult Valga oma piirkonda ei unune. See, et ka väikese ainelise jõu juures ja ilma rahapungadeta võimalik on suuri asju ära teha, kui meestel südidust ja selget pilku jätkub ja usku enese sisse – selles mõttes on Walk meie teistele kodumaa linnakestele kõige julgustavamaks eeskujuks. Uue teatrihoonega on rajatud aastakümnete töökava.“

„Võtsime nõuks seltsile mingit ilmsüütut esinime anda. Minu ettepanekul jäime „Säde“ (sädeme) nime juurde peatama. Aga kuidas seda venekeelde tõlkida? „Säde“ tema harilikus tähenduses (tule säde) oleks vene keeles искра, missugune tähendus vene ülemuse marru võis ajada ja meilt kõik seltsi lootused võtta – nii arutasid mõned vene keelt oskajad asutajad. „Pole viga,“ ütlesin mina, „me tõlgime nime „Säde“ nii vene keelde, et ta mitte tuld ei tähenda, vaid vett“. Me lisame nimele selgituseks juurde: sõna Säde tähendab väikest jõekest, mis Valga ligidalt algab ja Burtnieki (Asti) järve jookseb ja on asi läbi.“ Valga külje alt voolab läbi Seda nimeline oja, eesti keeles Säde. Kooliõpetaja Hans Eineri meenutused.

„Seniajani oli osa vanast majast tarvitada olnud, mis aga nüüd oma tähtsuse kaotanud. Et paremini seltsi tulevikku kindlustada ja kergemalt kulusid katta, otsustas seesama koosolek vana maja lõpuni ära lõhkuda ning uue asemele ehitada, milles praegu võõrastemaja asub. Ehituse kuludeks määrati 32 000 rubla krediiti.“ Seltsi 1911. aasta 27. märtsi koosolek.
„Neil päevil avati „Säde“ seltsimaja juurde ehitatud suurem võõrastemaja „Central“. Oma avarate valgete tubadega, mis kaunis maitserikkalt sisse seatud, avaldab võõrastemaja õige head mõju. Pealegi on seal uuema aja nõudeid täitev sisseseade olemas: elektri valgustus, telefon, vannitoad, söögisaalid. Tubasid on tervelt 34 tükki.“ Postimees, 16. märtsil 1913, nr 62.

„Seesama Säde oli ju kõige hing: kultuurikeskus oma suure saaliga, kus olid teatri- ja muusikaetendused, koolipeod, suveaed – see oli ju saali pikendus, seal olid vabaõhuetendused ja näitused. Sädes oli restoran eliidile, politsei, pank, muusikakool. Ja kaubanduskeskus. Esimene vasakult oli panga sissekäik, siis tuli kohe kahe suure aknaga Sepa äri, (Heljo vanemate äri) järgmine oli Hermlini kingakauplus, siis tuli teatri sissekäik kahe ümara sambaga, seejärel Päiva Mari kauplus. Peale seda oli Neulandi kauplus, politsei sissekäik, mis viis neljanda korruse peale, kus oli muusikakool. Lõpuks oli Jürissoni kaupluse sissekäik. Aed oli suur. Kõlakojaga ja kõnniteega. Suured puud olid ümberringi ja väga romantiline oli seal jalutada.“ Heljo Sepa mälestused Valga Muuseumi kogus.

„Valga „Säde“ saal oli iseenesest inetu, kole ja suur ja lage ning talvel väga külm. Põrand oli konarlik ja istmed ebamugavad – aga kuidas ma seda saali armastasin! Juba väikesest saadik olin armastanud selle iseäralikku hõngu, mis vastu lõi juba esimese korra garderoobist – härrade peen tubakas, daamide parfüümid, restoranist hoovavad vürtsised lehad ja sellega segunes, kui tõusid trepist ülemise korra fuajeesse, grimmi, kulisside tolmu ja värvi omapärane lõhn. See tõusis meeldivalt pähe ja tegi olemise elevaks. Heledad lambituled suurendasid pidulikkust. Erutav oli vaadata ilusasti riietatud inimesi, lõbus oli tervitada tuttavaid, kes kõik tundusid kuidagi meeldivamad ja sõbralikumad, õndsus oli istuda viimaks oma kohal ja vahtida sametist eesriidele, oodata imedemängu algust. Pillide häälestamine enne laulumängu ja operetti – ka see lisandus tollele õnnevärinale, mis raputas su keha, kui gong lõi tumedalt, saal pimenes ja – viimaks ometi – eesriie hakkas pikkamisi keskelt rebenema kaheks... Kuidas ma seda kõike armastasin! Rambitulede süttimist. Gongiheli südamesse tungivat sõnumit – nüüd algab!“ Valve Saretok „Läbi uduliniku. Noore vabariigi koolis.” Toronto, Orto, 1956.

„Valga asjaarmastajatest näitlejatest tuleks kõigepealt mainida Aleksander Seemanni, kes oli omal ajal kuulunud „Estonia“ teatrisse. Seemann pidas Valgas juuksuriäri. Aga ka siin ei jätnud ta oma kõrgemaid pürgimusi. Ta abiellus niisama palavalt teatrit armastava noore neiuga ja mõlemad olid palju, palju aastaid meie kohaliku näitetrupi juhtideks ja südamikuks. Mu lapsepõlveaastatel olid nende trupi tähtedeks sarmikas preili Roop, lõbus härra Pungar ja tore, mahlakas proua Marie Päiv, valgalaste Mari Möldre.“ Valve Saretoki mälestused 1920. aastate Valga näitetrupist.