Kärt Leht Valga Muuseumi direkorina
Läbi meeletu tuisuilma saabus Kärt Leht 20. veebruaril 1955. aastal Valga linna. Keegi ei teadnud, kus muuseum asus. Lõpuks juhatati ta kultuuriosakonda Nõukogude (Kuperjaniovi) tänaval. Selgus, et Valga Muusuem (koduloomuuseum) oli tõepoolest asutatud 1. jaanuaril 1955 ja direktorina oli ametisse määratud endine parteikomitee II sekretr Gustav Tsirp. Muuseum oli , aga ruume veel polnud. Lõpuks leiti muuseumile siiski ruumid - tuba Võidu tn 5 (Vabaduse 5 e "Vassili" maja) 2. korrusel. Seal ta siis koos Tisrbi ja fondihoiuja Aarne Viimäega tööd alustas.
Trisp luges hommikuti "Pravdat", siis lahkus kas parteikomiteesse või läks üldse koju. Ta ütles ka Kärt Lehele alljärgnevalt: "Ega Teil, seltsimees Uibu, ei maksa ka nii väga rabeleda." Seeg oli Kärdil üsna vabad käed tegutsemiseks. Ja tööd rabas ta kõvasti teha. Tal polnud aga muuseumi tööst aimugi. Alustada tuli vanade inimeste käest mälestuste kogumisega, hiljem hakati ka esemeid tooma.
Nii algas kogumistöö. Päevi ja nädalalaid tli veeta maal, Valga ja Võru rajoonis (1955-1965 oli tegu7 Valga Rajoonide vahelise Koduloomuuseumiga, alates 1965 Valga Koduloomuuseum),. Asju tuli tassida küll rongiga, küll bussiga. Käidud sai ikka nii 40km päevas. Tutvutud sai kohaliku etnograafiaga. Rännakutel tuli tihti ette olukordi "kus õhtu, seal öömaja!" Tihti tuli ööbida ka kütmata koolimajades, mis muidugi tervisele oma jälje jättis.
Uued ruumid üle tänava "endisesse Säde" seltsimajja sai muuseum 1956, a lõpul- 1957. a algul. Uutes mahukamates ruumides oli võimalik hakata koostama ja eksponeerima ka näitusi. Kärt Leht ise on meenutatnud: "Muuseum - see oli minu elutöö ja mina ta tegingi." See lause on igati kohane meenutamaks Kärt Lehte ja ei ole sugui liialdatud. Muuseumis töötas Kärt kokku 30 aastat (1955-1963 teadurina ja selat edasi kuni 1985. aastani direktorina). Liskas kogumistööle, ekspositsiooni ja näituste korraldamisele töötas ta palju erinevates arhiivides ja muuseumites nii Eestis kui ka väljaspool (Riias ja Moskvas), uurides Valga linna ja rajooni ajalugu. Lisaks kirjutas ta artikleid kohalikku ajalehte ("Kommunist" e praegune "Valgamaalane"). Ka sai Kärt Lehe initsiatiivil restaureeritud Barclay de Tolly mausoleum Jõgevestes, millest sai Valga Muusuemi filiaal.
1962. aasta lõpul koondati muuseumis teadusliku töötaja ametikoht. Tööle jäeti ainult direktor j akoristaja ... Nii jäi Kärt kuuks ajaks tööta kuni 1. veebruarist 1963 määrati Valga muuseumi direktoriks. Algas ruumide laiendamien nii ekspositsiooni kui hoiuruumide osas. Raiuti läbi seifiruumi sein ja sellega jõuti välja kunagisse "säde" teatri jalutussaali. Suurte etnograafiliste esemete panipaigaks sai Laanemetsa paostliku õigeusu kirik. Seal oli hoiul palju väärtuslikku vara, teiste hulgas nt krahv Bergi kaarik ja raudvoodi. Neid tuli seal aeg-ajalt mürgitamas käia. Lõpuks saadi ka puukuidest lahti. Hiljem tuli need asjad Laanemetsast siiski ära Valka tuua, kuna algasid sissemurdmised ja varvusted (eeskätt tunti huvi ikoonimaalide ja armulauariistade vastu).
Töötingimused "Säde" majad olid esilagu üsna halvad. Ahjud ei tõmmanud ja segali esines nö "suitsupäevi" (suits ei läinud korstnast ja hommikul olid kõik ruumid suitsuga täitunud.
Uus ekspositsioon valmis 1970. ndate algul. Esmalt valmis võrratu kujundusega loodusloo saal. Suurte klaasidega ümbritsetud nelinurkses keskosas olid puude vahel eksponeeritud loomade (metskits, põder, ilves, mäger jt) topised; puude otsas lindude topised. Kõige armsamaks osutus põrda topis, mis aga hajuks hävis 1988. a tulekahjus, aga mida vanemad muuseumi külastajad tänini meenutavad. Seejärel valmis ka ajaloosaal. Valga muuseumi tolleaedset ekspositsiooni peeti omal ajal üheks Eesti parimaks.
Kõik see töö ja vaev aga hävis paraku 30. märtsil öösel 1988. aastal kui museumis puhkes suur tulekahju. Kärt ei olnud enam sel ajal muuseumi direktor (lahkus sellelt kohalt 1084.a. aga ega see tekkinud kahju ei vähendanud. Tolleaegne ekspositsioon hävis praktiliselt täielikult, õnneks ei saanud kannatada hoidlas olnud museaalid. Nii oli võimalik varemtes muuseumihoone 1999. a. renoveerida ja avada siin uus ekspositsioon.
Kindlasti elab Kärt lehe pärand edasi ka tänases Valga Muuseumis. Kui Teid poleks olnud, poleks olemas ka tänast muuseumi. Aitäh Teile! Puhake rahus!
