Eesti teatri olukord nõukogude perioodil ja sellega seotud kultuuripoliitikam
Eesti teatri olukord ja riiklik kultuuripoliitika
20. sajandi esimesel poolel oli Eesti teatri olukord väga muutlik. Iseseisvuse kaotamine ja okupatsioonid tõid endaga kaasa range kontrolli kultuuriliste ühingute ja seltside üle. Ka Euroopas valitsenud sõjajärgsed olud ei soodustanud teatrielu arengut. Üritustemajad ja teatrid olid kahjustatud linnade pommitamisest ning piiramisoperatsioonidest ning suur osa kasutusel olevatest inventaridest hävis. Ehitus-ja taastustööde käigus kerkinud kultuurihoonetes tegutsesid ruumipuuduse tõttu sageli mitmed ühingud ja asutused korraga, näiteks konservatooriumid ja muusikafondid. Kõigi kunstiasutuste tegevus oli aga ühiselt kehtivale võimule allutatud.
Kõige näilisemad piirangud Eesti teatrielus kaasnesid Nõukogude okupatsiooni ajaga, kui inimestel puudus tsensuuri tõttu võimalus ennast vabalt valitseva režiimi suhtes väljendada ja erinevates kultuuriühingutes laiahaardeliselt tegutseda. Nimelt olid ühingud sunnitud järgima repertuaarpoliitikat; teatrite puhul tähendas see keelatud või soovitatavate autorite ja teoste nimekirjadega arvestamist. Nimekirju koostasid aga kunstinõukogu liikmed, kes tegelesid repertuaari koostamisega ja ilmuvate lavastuste sisulise kontrolliga. Kunstinõukokku kuulusid teatri juhtkond ning erinevate teatrikollektiivi osakondade liikmed, Kunstide/Teatrite Valitsuse ja linna parteiorganisatsiooni esindajad ning teatri poolt kutsutud ajakirjanikud.
Nõukogu esimeheks oli teatri direktor, kuid lavastus võeti ametlikult vastu vaid pärast Kultuuriministeeriumi heakskiitu, mis sisuliselt tähistas tsensuuri läbimist.
Tsensuur
Tsensuur ja sellega kaasnenud otsused, load ning keelud olid harva kirja pandud. Suurem osa neist kõlas vestlustes või telefonikõnedes ning põhines autorite ja teoste nimekirjadel, mille järgi koostati teatrite repertuaariplaane. Samas ei olnud tsensuur üksnes autorite ja teoste keskne, vaid hõlmas ka kultuuriühingute ideoloogilist külge. Kogu kultuuriline tegevus liidus oli suunatud elanikkonna teenindamisele, patriotismi soosimisele ja kommunistlike väärtuste kinnitamisele ühiskonnas. Viimase nimel olid nõukogude teatrietendustel viibinud Riikliku Julgeoleku Komitee liikmed, kes jälgisid näitlejate etteasteid ja lavastust ning kirjutasid üles kõlvatuid repliike, partei tegevust halvustavaid episoode või rolle. Üleskirjutused kujutasid endast kaebusi, mida saadeti perioodika toimetusosakondadesse ja Kunstide/Teatrite Valitsusele. Säärased kaebused olid sageli põhjustanud teatri esinemisloa ümbervaatamise või keelamise.
- Anneli Saro, Nõukogude tsensuuri mehhanismid, strateegiad ja tabuteemad Eesti teatris. - Ajalooline Ajakiri, 4: 166, 2018. Lk 283–27.
Eesti Nõukogude Teater: Almanahh I. - H. Lumet; Kaas. H. Aas (toim.), Tallinn: Eesti NSV Teatriühing, 1954. Lk 7-13.
Kuula Ants Veesaare mälestusi Säde teatri aegadest
Audiofail asubsiin
