Uudised

VALGAMAA OMAKULTUURI SÜNDMUSED NOORTELE on Valga Muuseumi, Valga Keskraamatukogu ja Valga Avatud Noortekeskuse ühisprojekt, mille eesmärk on läbi erinevate rahvakultuuritöötubade tutvustada noortele esivanemate eluolu ja mõttemaailma. Projekti sihtgrupp on 13-26aastased noored, aga osalema oodatud on ka teised huvilised.

Projekti raames toimub neli erinevat üritust, mille läbiviijad on enamuses kas kohalikud või Valgamaaga seotud oma ala asjatundjad.

Projekti toetavad Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing ja Eesti Kultuurkapital.

 

Join Zoom Meeting
https://us04web.zoom.us/j/73023721444...
Meeting ID: 730 2372 1444
Passcode: saajaq

Valga Muuseumi aastaraamatus on kogutud kokku saja aasta tagused pulma- ja sünnipärimuse kirjeldused muuseumidest ning uuemad mälestused küsitluse teel. Lisaks leiab raamatust foto ja videomaterjali. Autorid tutvustavad raamatut veebis 29.07 kell 18

Juuli alguses külastasid Valga Muuseumi huviringi noored Saaremaad ja Abruka saart, et saada juurde teadmisi viikingite laevamatuste kohta. Massmatuste laevaleiud Saaremaalt Salme alevikust on vanimad Eestis ja ühtlasi kogu maailmas. Käesolev aasta on Saaremaal nimetatud Viikingiaastaks, avatud on viikingnäitus ning toimuvad põnevad töötoad ja meresõidud.

        

Kuressaare linnuse näitusel „Viikingid enne viikingeid".

Asva linnusasula vanimad asustusjäljed pärinevad II aastatuhandest e.m.a. Koolitaja Mare Kallase sõnul olid leidude hulgas olid ülekaalus savinõukillud, mis annab tunnistust väga erinevate nõude kasutusest tollases majapidamises. Muuseumi noortele õpetati Asval vahvaid viikingimänge, tutvustati leide ja räägiti esemete otstarbest viikingite elus. Tolleaegne asula hävis tulekahjus, mille puhkemist on seostatud Kaali meteoriidi langemisega.

Kaali kraater Saaremaal.

        

    

Külas Asva Viikingikülas.

 

Abruka saarele sõitsid noored viikingite kombel puust paadiga. Kaljas Hoppet on ligi sada aastat vana purjekas. Uhke kuunar ehitati algselt kaubalaevaks Läänemaal Spithami külas aastatel 1925–1926, rannarootslastest laevaehitajad panid talle nimeks Hoppet, mis tähendab rootsi keeles „lootus“.

 

Kapten Pekka Rooväljaga vestles Raven Leppik (13 a) Valga Muuseumi huviringist:

 

Kui kaua te olete kapten olnud?

Oot’, ma mõtlen. Siin laevas olen neli aastat olnud. Enne seda olin kolm aastat ühel teisel puulaeval kapten, nii et siis kokku seitse aastat. Aga merel olen olnud juba sinu vanusest peale, olin noorte meremeeste klubi liige, käisime laevadega sõitmas.

 

Mis sulle Hoppeti juures kõige rohkem meeldib?

Ohoo, ma ei tea (naerab). Armusin ära, võin öelda, et kõik meeldib mulle selle ajaloolise laeva juures. Kuid tööd on siin ka palju.

 

Mitme liikmeline on Hoppeti meeskond?

Oleneb sõidust, kahekesi saame ka mõned sõidud tehtud, aga tavaliselt neli või viis. Kaugemate sõitude puhul peab meeskonnaliikmeid vähemalt kümme olema.

 

Kui tihti keegi teine tüürib Teie eest?

Üldiselt harva, mõned korrad aastas, kui on pikemad ja keerulisemad sõidud.

 

Kui raske tüürimine teie jaoks on?

See on selline asi, et seda vist õpid kogu aeg. Eriti veel iga laeva tüübi kohta. Tänase ilmaga muidugi raske ei ole, kuid teisest küljest peab kapten arvestama kõikide reisijate ohutusega. Näiteks suure lainetuse korral võib keegi libastuda ja oht on üle parda kukkuda. Kapten peab kõike ennetama ja jälgima.

Sadamas liiklemine Hoppetiga keerulisem, sest tal ei ole tänapäeva tehnoloogilisi lahendusi.

 

Hoppeti sõiduga pakutakse reisijatele ka maitseelamusi, kus te selle jaoks toidu saate?

Väga hea küsimus. Abruka saare pealt saame toidu – liha ja köögiviljad. Lisaks Saaremaalt. Siin on palju kohalikke väiketegijaid, kes meid varustavad. Võimalikult palju püüame kasutada kohalikku toorainet.

(Kommentaariks: ka täna pakutud maitsev ahjuforell oli püütud alles paar tundi tagasi siitsamast lähedalt.)

 

Kui kõrge on Hoppeti mast ja kui suur osa laevast on vee all?

Masti kõrgus on 24 meetrit ja vee alla jääb umbes 2 meetrit.

 

Mis on kõige sügavam koht, kus te olete selle laevaga sõitnud?

Kõige sügavam koht merel, kus me oleme Hoppetiga sõitnud, on 2,7 km.. Me käisime selle koha peal ujumas. Madalam koht on siin Kuressaares, põhja ja laeva vahele jääb vahepeal ainult 20 cm vett.

 

Milline on Teie kaugeim sõit Hoppetiga?

Me oleme käinud Kanaari saartel, Vahemerel, Itaalias, Horvaatias, Hispaanias jne.

 

Mis Hoppeti tipp-kiirus?

10 sõlme ehk 18 km tunnis. Purjega saab kiiremini, mootoriga seda kiirust ei saagi.

 

Kas te vabatahtlikke ka laevale tööle võtate?

Jah ikka võtame, meil on keskmiselt kolm vabatahtlikku püsivalt.

 

Intervjueerija Raven Leppik kaljas Hoppeti pardal.

Meie lood kõlavad meis endis, mis saavad edasi elada vaid siis, kui neid edasi kõneldakse või kirja pannakse. Saame olla otsatult tänulikud neile lugude ja uskumuste jagajatele, kelle mälestused on aastakümneid ning isegi aastasadu tagasi kirja pandud muuseumide vaimuvara salvedesse. Meie kohuseks on jätta vääriline vaimne pärand ka järeltulevatele põlvedele. Tihti tekib inimestel huvi esivanemate tegemiste vastu alles vanemas eas ning sageli võib juhtuda nii, et siis pole enam võimalik eakatelt sugulastelt küsida võtmetähtsusega küsimusi.

Kui varasemalt oli lugude ja mälestuste jutustamine taluühiskonnas tavapärane, siis tänapäeval võib pidada haruldaseks vanaema, kellel on aega, teadmisi ja oskusi lugude rääkimiseks. Raamatus „Lõuna-Eesti pulma- ja sünnipärimus 20. sajandist tänapäevani“ on autorite poolt kokku kogutud meie esivanemate uskumused ja kombed koos selgituste ja tänapäevaste tõlgendusvõimalustega. Näiteks kinnaste kinkimine mõrsja poolt peiule tähendas sümboolselt oma käe andmist ning vöö kinkimine noorte kokku sidumist. Vaadilisõq või lapulisõq aga on pulmas olnud kutsumata külalised. Ümbruskonna vallalised poisid ja tüdrukud, aga ka lastega emad, tõid kingiks kaasa vaadiga piima. Pulma mindi pelgalt piimavaadiga, sest õlut saada polnud. Kolmas nimetus kutsumata külalistele oli pulmasandiq, kes kandsid lisaks ebaharilikke riideid ja tegid nalju. Pulmapidustustest sai osa terve kogukond. Teine suursündmus oli lapse sünd ja varrud. Kas sina teadsid, miks pärimuse kohaselt on lapse mähkmetesse pandud hõbedakaabet või nn juudasitta ehk haisva vaiguputke vaiku? Meie esivanemad teadsid, et vastsündinu oli eriti vastuvõtlik kurjale silmale ja mõttele ning see toiming oli lapse kaitseks kurja silma eest. Hargla kandist Vana-Võrumaalt aga on teada, et enne lapse ristimist ei jäetud lapse mähkmeid palava päikese ega ka kuuvalguse kätte, vältimaks unetust ja haigusi.

Meie pärimuskultuur on nii mitmekülgne ja põnev, huvitav on uurida selle mõtestatust ja sügavust, samuti paikkondlikke eripärasid ja esivanemate leidlikkust. Noorte kaasamiseks vaimse kultuuripärandi avastamisele on mitmeid võimalusi. Tänapäeval, kus haridusmaastikul liigutakse nüüdisaegse õpikäsitluse suunal, on olulisel kohal koostöine avatud õppimine. Noored omandavad lisaks teoreetilistele teadmistele ka  sotsiaalseid oskusi – kuulamisoskust, oma arvamuse kujundamist ja sõnastamist, suulist ja füüsilist eneseväljendust. Kas pole sarnane suhtlemisoskus osa ka esivanematelt päritud lugude jutustamise osa? Noored esitlevad talletatud infot läbi draamaõpetuse kuuldemänguna, talk show või kunstiõpetuses koomiksina, diginäitusena. Tehnoloogia tunniks leiame infot veimevaka, hälli, piimapüti, laste- või rahvariiete kohta. Üheskoos võib laulda regilaule ja samal ajal teha käsitööd.

Noorte kaasamise võimaluseks on veel ka huviringid, kus mitteformaalse õpiprotsessi teel õpitakse tundma kodu- ja perelugu. Samas, kui kodus ei ole vanaema just igal lapsel käepärast, leitakse kogu grupi peale üks ärksam vanaema ning kohtumine temaga jätab kindlasti noortele sügava mulje. Kui noor ei ole esialgu väga suhtlemisaldis või küsimuste esitaja, saab ta meeskonnatöös kaasatud, näiteks talletatud materjali esitlemisel, diginäituse kokku monteerimises või kuuldemängu salvestuses. Just see, et ta on olnud kaasatud, teeb temast pärimuse kandja. See on oluline, sest kui noortele pakkuda huvihariduse või koolitegevuse kaudu kultuurikogemust juba lapsepõlves, siis tunnevad nad selle järele vajadust ka täiskasvanuna.

Raamatu autorid Marju Rebane ja Marit Külv loodavad, et kirja pandud ja muuseumisse talletatud lood leiavad kasutust ka tulevikus, andes nõnda panuse Lõuna-Eesti pärimuskultuuri säilitamiseks.

 

TELLI RAAMAT SIIT.