Uudised

Täna räägin jaanipäeva kommetest ja traditsioonidest, sest peagi jõuab kätte just see väga oluline püha, mida meie esivanemad on hellitavalt kutsunud ka suviseks päevapesaks, varasemalt veel leedoks ja uuemal ajal jaaniks.

Selle aasta suvine pööripäev on 20. juunil, see on aeg, kui meil on kõige pikem päev või valgeim öö. Pööripäeval jagab „pesas“ istuv päike  kõigele elavale oma erilist väge ja energiat. Peale pikka valget ööd hakkavad päevad taas lühemaks jääma. Kuna eestlased on metsa- ja loodusrahvas, on pööripäev meie esivanemate jaoks väga olulisel kohal olnud. Kõike looduses toimuvat on jälgitud suure huvi ja austusega. Ümberringi toimunud muutusi on esivanemate kommete ja traditsioonidega püütud au sees hoida ning endalegi jõudu sellest juurde ammutada.

 

 

Heinamaa kasetukaga 1910. Foto: AM N 5647:262     

Viljandimaa rahvarõivastes tüdruk. Foto: AM _ 13741:342 F 11684:320

 

Pühadetuju loomine algas kodust. Enne pühi võeti ette tubades suurpuhastus. Kõige selle juures oli väga oluline oma meeleolu jälgimine. Tegevus ei tohtinud olla vastumeelt või sunnitud. Seda, et just kaunis kodu loob õige pühadetunde, teame me kindlasti kõik ka tänapäeval. Tuppa on toodud sarnaselt suvistepühadele noori kaski või põllulilli.

Kombekohaselt tehti ettevalmistusi ka pühadetoitudeks ja -jookideks. Nädal-paar enne jaani tuli alustada koduõlle valmistamisega. Õlu on olnud meie esivanemate väga oluline pühadejook. Sarnaselt õllele on valmistatud ka kalja.

Veel varuti nädala jooksul piima, sellest valmistati kohupiima, võid ja sõira. Jaanitoiduks on valmistatud varasemalt ka pühadesaia või kohupiimakorpi ja munavõid. Toit võeti jaanitulele kaasa ja pidulikkuse ning väe saamiseks kõnniti toiduga päripäeva ümber tule. Seejärel jagati seda külalistega.

 

 

Kohupiimanõu, mille peal on kividest rõhk. Foto: ERM Fk 1581:384

 

Jaanitulel on uskumuse kohaselt tervendav toime ja vägi. Tule juurde soovitatakse minna jalgsi, mida pikem on maa, seda tugevam on väe mõju. Kaasa pidi igaüks võtma vähemalt ühe kaseoksa, millega lõkkeümbrust või külakiike kaunistati. Noormehed võisid hommikuks kaseoksa oma väljavalitud neiu akna alla viia – sellega väljendati tüdrukule meeldimist.

 

   Jaanituli. Foto: ERM Fk 2571:18 

 

 

Lapsed onni tegemas. Foto: ERM Fk 2971:3399

 

Jaanitule lõkkeasemesse ei visatud prahti. Esivanemad on tuld pühaks pidanud, ning tule juures ei tohtinud tülitseda ega halbu mõtteid mõelda. Lõkke ümber lauldi ja tantsiti. Nooremad neiud ja noormehed tegid lõkke suunas või päripäeva kukerpalli. Vanemad ja väetimad soojendasid tule juures selga. Lõkke ümbrus kaunistati lisaks kaseokstele veel laternatega, mis valmistati tavaliselt ise näiteks paberist. Tänapäeval kaunistatakse lõkke ümbrust tõrvikutega või küünaldega. Üle lõkke hüppamist on peetud pigem slaavi kombeks. Meie esivanemad on uskunud lõkkesuitsu tervendavasse toimesse. Läbi lõkkesuitsu pidi kõndima.

Õhtul enne tulele minekut köeti kodus saun. Saunaviht valmistati värsketest kaseokstest, see andis saunale erilise väe ja värske lõhna. Kaseoksi mindi tooma koos lastega ja tegevus pakkus palju elevust. Saunaviha sisse seoti ka põllulilli, selleks korjati 9 erinevat õit. Värske vihaga viheldi ning uskumuse kohaselt võisid neiud pööripäeval ihule kleepunud kaselehe poetada salaja noormehe taskusse, see tagas väljavalitud mehe vastuarmastuse.

Sõnajalaõit on uskumuse kohaselt varasemalt üksinda otsitud, kaasajal leitakse õis näiteks koos oma armsamaga. Oluline on teada, et metsas olles tuleb olla vaikselt, ei tohi kohkuda ega tagasi vaadata.

Teine romantiline ennustustava jaanipäeval on üksinda lilleõite korjamine, erinevaid õisi peab kokku olema üheksa. Korjatud kimp pannakse öösel padja alla nii nähakse öösel unes oma kallimat. Lilledest võis punuda ka pärja, varahommikul visati see puu otsa ning kui pärg alla ei kukkunud, tähendas see seda, et pulmad on tulemas.

Oluliseks on pööripäeval peetud ka ravimtaimede korjamist. Uskumuse kohaselt on pööripäeval korjatud taimedel eriline vägi. Sipelgapesast otsiti vaha või sipelgajuustu, see olevat silmadele imerohuks.

Tervendav vägi on ka jaanihommiku kastel – maagiline ja ilu andev jõud pidi tulema nendele, kes hommikukastega nägu või ihu pesid. Soovitav oli hommikul kastesel murul paljajalu liikuda.

Pööripäeva ja jaanipäeva kombed on sarnased meie naabrite tavadega. Nii soomlased kui lätlased teevad jaaniõhtul lõket. Millest jaanitule tegemise komme on alguse saanud, selle kohta leidub rahvasuus erinevaid seletusi. Arvati, et jaaniööl on tulel maagiline jõud, mis peletab kurjad vaimud eemale. Mitmest kohast on üleskirjutisi, kus jaanituli esineb ohvritulena. Lõkke kohal küpsetati põrsas ning seejärel söödi ära. Uskumuse kohaselt ei tee „mets“ siis külarahva loomadele liiga.

Slaavlaste kombe kohaselt on väljavalitutel võimalik jaaniööl mõista lindude või loomade keelt. Selleks tuleb murda leheke lillelt, mille kohal põleb jaaniööl 12 küünalt. Üleloomulikud võimed saab aga üksnes üdini aus inimene.

Pööripäeva ja jaanituld on tähistatud sarnaselt külakohtadele ka linnades ja asulates. Valguse pidu koos jaanilõkkega pakub ootust ja elevust nii suurtele kui väikestele. Pidu, kus avaldatakse austust päikesele ja loodusele on aegade rütmis jäänud kommete kohaselt tantsimiseks ja laulmiseks, rõõmu jagamiseks ja armastuse leidmiseks.

1935. aastal Tõrva Rahvamaja pargis toimunud peokavast võime leida veel selliseid tegevusi nagu õnneõngitsemine, rõngaviskamine, potipeksmine, märkiviskamine, posti otsa ronimine, ahvinäitus ja eeslisõit. „Orkestrid mängivad vahetpidamata, einetamine puude vilus, park on rohkel arvul ilutuledega kaunistatud, kuni 150 valguspunkti.“

Vot, kus oli rahvapidu!

 

  Plakat. Foto: ETMM _ 8279 Af 118:2/S2:102 

 

  

Jaanituli Valgas 1975 – 1980. Foto: ERM Fk 2644:12195  

 

 

Jaanituli Rakveres Vallimäe Veskiorus 1990. Foto: RM Fn 1543:267 

 

 

 Jaanituli Emajõel 1984. Foto: TM F 949:69

 

Marju Rebane

Valga Muuseumi juhiabi-varahoidja

Seoses Valga linnaõiguste saamise 436. aastapäevaga korraldab Valga Muuseum koostöös Valga Vallavalitsusega väikese ajalooviktoriini Valga ajaloo teemadel.

Viktoriini küsimused:

1. Valga on läbi ajaloo kandnud mitmeid erinevaid nimekujusid: Walco, Walke, Walcede, Pedele, Podel, Põdeli jne; neist kõige enam on levinud olnud Walk. Mis aastast sai aga Eesti valitsuse otsusega ainuõigeks kasutada vaid nimekuju Valga?

2. 1783. aastal moodustati Vene keisrinna Katariina II korraldusel Valga kreis, mis koosnes kokku 11 kihelkonnast. Enamus neist jäi tänapäeva Läti Vabariigi territooriumile. Millised olid aga need 2 kihelkonda, mis hõlmasid alasid tänapäeva Eesti Vabariigist?

3. Valga saamine raudteede sõlmpunktiks 1889. aastal kiirendas tohutult Valga linna arengut, mis väljendus rahvaarvu kiires tõusus. Tooge välja, kui palju elas Valga linnas inimesi enne raudtee tulekut (aastal 1881) ja kui palju sajandivahetusel (aastal 1897)?

 

Vastata saab kuni 13. juunini (kaasa arvatud) kirjutades e-maili aadressile priit@valgamuuseum.ee. Kõigile küsimustele õigesti vastanutele paneb Valga Vallavalitsus välja auhinnad. Võitjatega võetakse ühendust.

 

26. juunil tähistavad Valga vald, Valga Muuseumisõprade Selts, Valga Tuletõrje ja Valga Muuseum Johan Müllersoni 150. sünniaastapäeva mälestustahvli avamisega Valgas, Vabaduse 26 kell 11.

Dr Johan Müllerson töötas Valga heaks ligi 40 aastat nii haigemaja kui linna arstina. 24. juunil möödub tema sünnist 150 aastat. Soovime seda päeva tähistada mälestustahvli avamisega Valgas Vabaduse 26, algusega kell 11. Peale pidulikku avamist saab Valga Muuseumis kuulata lühiettekannet Johan Müllersoni eluloost.

Johan Müllerson sündis Valgamaal Sangaste vallas Restu külas Jakobi talus. Tema vend Hans Müllerson oli krahv Bergi kutsar (peakutsar). Johan Müllerson töötas aastatel 1898–1903 eraarstina Karulas, seejärel kooliarstina Valgas ja hiljem linnaarstina kuni 1941. aastani. Arstina osales ta ka Esimeses maailmasõjas. Vabadussõja ajal oli ta algul Tallinna, hiljem II Tartu sõjaväehaigla ülemarst ning soomusrongide diviisi arst. Aastatel 1921–1922 oli Johan Müllerson Valga linnapea.

Kogu oma tegevuse jooksul Valgas oli dr Müllerson aktiivselt seotud arvukate seltskondlike ja erialaseltside ja ühingutega. Ta oli muu hulgas Kaitseliidu Valgamaa brigaadi pealik, kauaaegne Valga Vabatahtliku Tuletõrjeühingu esimees ning Valga Säde Seltsi esimees. Johan Müllerson oli äärmiselt populaarne rahvamees ning tema matustele kogunes peaaegu kogu linnarahvas. Ta maeti Valga kalmistule, kui seda aga 1965. aastal likvideerima hakati, maeti tema põrm ümber sünnikanti Urvaste kalmistule.

Sündmust toetavad Valga vald, Valga Muuseumisõprade Selts, Valga Muuseum ja Valgamaa Päästeamet.

3. juunist kuni 5. juulini on muuseumi galeriis võimalik tutvuda kolme Eesti Loodusmuuseumist pärineva fotonäitusega:

Näitus „Liblikate armulukud“ koosneb 12 mikroskoobi abil tehtud fotost kümne liblikaliigi elunditest, sh nii emas- kui isasliblikate genitaalidest, mis avavad entomoloogide liigimääramise tööd. Kui varem määrati liblikaid peamiselt nende tiivakirja järgi, siis 19. sajandi lõpus avastas Eesti teadlane Wilhelm Petersen, et väliselt eristamatutel liblikatel saab vahet teha nende siseehituse, täpsemalt genitaalide järgi. Uus lähenemine aitas arendada liblikate süstemaatikat. Kogutud vaatlustulemuste üldistamine andis aimu aga ka millestki sügavamast – liblikate sugudevahelisest keemilisest kommunikatsioonist, selles osalevate kehaosade ehitusest ja tähtsusest liigitekkel. Liblikad leiavad oma paarilise läbi mitmetasandilise süsteemi, olulist rolli mängivad nii bioloogilised signaalained feromoonid kui suguelundite kujude sobivus ehk nn "lukuprintsiip" – paaritumine on edukas vaid juhul kui emas- ja isasliblikate genitaalid kujult täiuslikult kokku sobivad – nagu lukk ja võti. 

„Kakkude eluring“ tutvustab kaku arengut munast täiskasvanud linnuks händkaku fotode näitel. Näitus on kolmes keeles (eesti, vene ja inglise). Fotode autor Sven Zacek ning üles võetud Tartumaal ajavahemikul 2007-2013. Näitus pärineb Loodusmuuseumi näituselt „Öised tiivulised“.

„Metsanotsu – tõeline siga“ eesmärk oli jäädvustada metssea olukord Eestis ja Lätis Aafrika seakatku eelsel perioodil, mis on ajalooliselt kõige metssearohkem periood nendel aladel. Ajakirjaga Loodusesõber ja portaaliga Looduskalender.ee koostöös korraldati Eesti ja Läti ülene fotovõistlus. Välja valiti 29 fotot, mis prinditi A2 formaadis. Fotodel on juures eraldi siltidel isiklikud elamuslood, mis kajastavad metssiga ning tema tegevusjälgi eri aspektides ja eri keskkondades. Fotonäitus oli osa Loodusmuuseumi suuremast väljapanekust „Metsanotsu – tõeline siga“.