Menüü

Uudised

28. juuni. 2019

Keskajal toimus Euroopas moerevolutsioon

Keskaja Liivimaa linnakodanike rõivastuse teemal pidas eile Valga Muuseumis loengu Tartu Ülikooli arheoloogia vanemteadur Riina Rammo.

Keskajal toimus Euroopas moerevolutsioon. Kui varem kanti peamiselt lohvakaid ja lihtsa tegumoega ühevärvilisest kangast riideesemeid, siis keskajal tulid moodi kehakuju rõhutavad lõiked, punased-sinised-kollased värvitoonid, mustrid ja ohtrad kaunistused. Praktiliste kaalutluste kõrval kandsid rõivad sotsiaalset identiteeti loovat tähendust - nt oli luksusmääruste alusel siidi kasutamine lubatud vaid kõige kõrgematele seisustele. Ka Liivimaa Maapäevadel arutleti rõivastuse teemadel. Kõrgemate seisuste püüdlustele vaatamata levisid uued moetrendid ka keskklassi sekka.

Suure uuendusena võeti keskajal kasutusele nööbid. Neid kasutati nii rõivaste kinnitamiseks kui kaunistamiseks. Samal otstarbel kasutati ka paelu. Kangad toodi peamiselt Lääne-Euroopast ning üha enam hakati kasutama professionaalsete rätsepade teenuseid. Koos kangastega jõudsid Liivimaale ka Lääne-Euroopa suurlinnade moetrendid. Arheoloogiliste leidude põhjal võib oletada, et siinsed linnakodanikud olid isegi keskmisest edevamad!

Samas valitses uhkeldavate rõivaste kandmisel topeltmoraal. Eriti selgelt torkab see silma kiriku ametlikes seisukohates. Kuigi kirikupead kandsid kõige kallimatest ja uhkematest kangastest valmistatud rõivaid, siis lihtrahva seljas muutusid sarnased riideesemed naeruväärseks ja hukkamõistu väärivaks.

Edevuse tippajaks oli 13.-14.sajand. Pärast 14.sajandi katkupandeemiat hakati Euroopa põhjapoolsemates linnades eelistama tumedamaid ja külmemaid toone.

Kust me seda kõike teame? Keskaja rõivamoe kohta saame aimu maalidelt ja kirjalikest allikatest (rõivamäärused jms). Suurem osa infost pärineb aga hoopiski välikäimlate jäätmekastidest. Tartust on selliseid kaste leitud 15 ning nende sisu on arheoloogid põhjalikult uurinud. Peamiselt on säilinud loomsest materjalist - kalevist, vildist, siidist - kangakatked. Kindlasti kasutati igapäevaselt palju linaseid kangaid, millest valmistati alusrõivaid. Taimse päritolu tõttu on need kangad pinnases peaaegu täielikult lagunenud.

Riina Rammo 27.06 ettekande ja artikli "Pilguheit Tartu keskaegse elaniku "rõivakappi" alusel koostanud Kristi Liiv.

Rammo, R. Pilguheit Tartu keskaegse elaniku "rõivakappi". Õpetatud Eesti Seltsi Aastaraamat. Volume 2015, Number 1, 2016, pp. 7-27(21).

Tartu Ülikooli arheoloogia vanemteadur Riina Rammo. 

27. juuni. 2019

Vurrpuuriga valmib omanäoline ehe

Luugraveerimise töötoas Liivimaa Maapäeval, 13.juulil, saavad kõik huvilised punuda endale omanäolise paela ja teha sellele kauni luust kinnise. Oma töö saab vormistada nii kaela-, käe- kui jalaehteks.

Töötuba juhendab Monika Hint.

Vurrpuurid on olnud kasutusel juba väga iidsetest aegadest. Need olid abivahendid tule tegemisel ja puurimisel.

Vurrpuuriga on võimalik puurida auke nii kivisse, puusse, luusse kui teistesse materjalidesse. Kuna seda töövahendit on kerge valmistada, siis tänapäeval võib seda kasutada näiteks graveerimise abivahendina. Sellega on võimalik graveerida lohukesi luule, puule, nahale, kivile, sarvele jms materjalidele ning sellisel moel kaunistatud detailidest on võimalik valmistada mõni ehe või töövahend. Erinevatesse materjalidesse graveeritud lohukesed on sobilik täita erinevate mesilasvahavärvidega ja poleerida.

Rohkem infot: FB sündmus Ajastupidu Liivimaa Maapäev

26. juuni. 2019

Keskajal oli naha parkimine aastatepikkune protsess

Liivimaa Maapäeval tutvustab Birgit Tuulemets traditsioonilisi naha parkimise töövõtteid. Kõik huvilised saavad näha ja katsuda Birgiti enda pargitud nahkasid, sh sametist mutinahka.

Keskaja Eestis tegelesid naha parkimisega peamiselt lihunikud, kingsepad ja teised käsitöölised. Protsess võis venida aastate pikkuseks ja hõlmas endas muuhulgas väljaheidete, uriini ja halvaks läinud õlle kasutamist.

Lähtudes keskaegsetest tööpõhimõtetest oli parkimine pikaajaline protsess, mis võis kesta kuni kaks aastat. Selle aja vältel läbis nahk mitmeid töötlusetape, mis pidid tagama
tulevaste jalatsite algmaterjali hea kvaliteedi. Esmane ülesanne oli naha pesemine verest, sõnnikust ning võimalikust lihuniku poolt kasutatud soolast. Naha pesemine toimus reeglina läheduses asuvas jões, mis tõi sageli kaasa teiste veekogu kasutavate elanike pahameele. 
Pesemisele järgnes naha töötlemine, mis nägi ette karvade eemaldamist ilma, et nahk liigselt kahjustada saaks. Kõige lihtsama ja levinuma meetodiga rulliti toornahk kokku nii, et karvkattega kaetud pind jäi sissepoole. Järgnevalt hoiti seda soojas, kindla ja kontrollitud temperatuuriga keskkonnas, kuni karvajuur mädanema hakkas ning karv osaliselt eemaldus. Alternatiivne meetod nägi ette naha leotamist leeliselises vedelikus, mis koosnes veega segatud saarepuu koorest või lubjast. 
Karvade osalise eemaldumise järel asetati nahk puidust alusele.
Keskajast pärit joonistustel kasutavad parkalid nuga, mille mõlemas otsas on käepide. Mööda naha pinda tõmmates eemaldati nahalt üleliigsed karvad ja liha. 
Kui karvad olid eemaldatud, toimus naha järjekordne pesemine. Esmalt leotati nahka soojas leotises, mis koosnes lindude või koerte väljaheidetest. Protsessi eesmärk oli nahale kogunenud lubja eemaldamine. Ühtlasi andis see nahale pehmema ja vastupidavama struktuuri. Ühe võimalusena toimus naha pesemine kääritatud odra või rukki leotises, millele oli lisatud uriini või vanaks läinud õlut. 
Pestud nahad asetati tünnidesse, mis täideti veega segatud tammekoore leotisega. Selles hoiti nahku kuni üheksa kuud, vahel lausa kaks aastat. Parkimisele kulunud tegelik aeg sõltus nii naha paksusest, selle iseärasustest, parkimiseks kasutatud ainetest kui klimaatilistest tingimustest.

Allikas: Samorokov, M. Naha töötlemine keskaegses Uus-Pärnus läbi kirjaliku ja arheoloogilise materjali. Magistritöö. Tartu Ülikool: Filosoofia teaduskond. Pärnu, 2012.

Rohkem infot: FB sündmus Ajastupidu Liivimaa Maapäev

25. juuni. 2019

Keskaegse Euroopa muusikat mängib Liivimaa Maapäeval ansambel Triskele

13.juulil kell 18 on esineb Liivimaa Maapäeval keskaegse muusika kavaga ansambel Triskele.

Teid ootab ees muusikaline teekond Vahemere kallastelt Läänemere äärde. Kava põimib keskaja laule ja pillilugusid Katalooniast, Itaaliast, Prantsusmaalt, Böömimaalt, Soomest ja Eestist.

Triskele ühendab oma seadetes rahvapärase laulmisviisi ning rikkaliku instrumentaariumi. Kõlavad nii eesti rahvapillid (kandled, mandoola, torupill, parmupill) kui ka Euroopa keskaja instrumendid (lauto, flöödid, fiidel, rebekk, trummid). Kaks kümnendit peaaegu muutumatuna püsinud koosseisuga ansambli liikmed moodustavad sõpruskonna, kes musitseerimise kõrval on tegevad erinevatel elualadel nagu näitlemine, raadiotöö ning õpetamine huvi- ja ülikoolis.

Rohkem infot: FB sündmus Ajastupidu Liivimaa Maapäev

20. juuni. 2019

Maapäevad Vana-Liivimaal

Keskajal oli enamus meile tuntud Euroopa rahvusriike välja kujunemata. Vana-Liivimaa all mõistetakse tavaliselt poliitilis-territoriaalset üksust 13.–16. sajandil, mis hõlmas üldjoontes tänased Eesti ja Läti alad.

Pärast muistset vabadusvõitlust (1208-1227) käis Liivimaal võimuvõitlus peamiselt Saksa ordu (Liivi ordu) ja Tartu piiskopi vahel, kellest viimase seljataga seisis omakorda Riia peapiiskop. Kirikliku võimuhierarhia tipus oli paavst, kellele formaalselt allusid nii Saksa ordu kui piiskopid. Sellele vaatamata püüdsid kohalikud maaisandad igaüks oma huvide eest seista ja oma mõjuvõimu laiendada. Kiriklike valitsejate kõrval saavutasid keskajal olulise positsiooni linnade valitsejad ja kaupmehed, kes samuti aktiivselt oma privileegide kaitseks välja astusid. Majandusliku sõltuvuse tõttu ei olnud ka kiriklikel võimudel võimalik linnade seisukohtadest täielikult üle astuda. Omaette seisuse moodustasid vasallid, kelle valdusesse anti maaüksused koos talupoegadega. Vasallide kohustuseks oli osaleda oma isandate sõjakäikudel ja vajadusel anda majanduslikku abi.

Valga asula, mis keskajal oli jagatud Tartu piiskopkonna ja Saksa ordu vahel, asus Vana-Liivimaa keskpunktis. Just seetõttu toimusid Vana-Liivimaa alade kõrgeimate seisuste kokkutulekud – maapäevad – tihti just Valgas.

Saksa ordu, mis oli siinsete alade mõjukaim organisatsioon, püüdis oma tahet peamiselt sõjalise jõuga läbi suruda. Alles 15.sajandi alguses tegi ordu pärast raskeid sõjalisi kaotusi esimesed katsed siinsete teiste maaisandatega rahumeelseid läbirääkimisi pidada. Esimene maapäev, kus osalesid Saksa ordumeister, Riia peapiiskop, Tartu piiskop ja Tartu, Tallinna ja Riia linnade esindajad, toimus 1419. aastal Valgas.

Maapäevadel arutati peamiselt ilmalikke küsimusi nagu valeraha probleem, piirivaidlused ja kaubandussuhted Venemaaga. Samas olid otsused tihti kantud kiriklikust vaimust eesmärgiga võidelda valeusuliste vastu. 1422.aasta maapäeval otsustati muuhulgas, et edaspidi kogunetakse igal aastal. Nii see aga siiski ei läinud. Maapäevad toimusid reeglina vaid siis, kui ordu ja Riia peapiiskop saavutasid vastava kokkuleppe. Lisaks omavahelistele tülidele oli neil mõlemal lahkarvamusi ka linnade esindajatega. Sageli pidasidki linnad enne maapäevi linnadepäevi, et moodustada ühisrinnet ordu ja piiskopi vastu.

Kõige esinduslikum maapäev toimus 1435.aastal. Kohal olid kõik Eesti- ja Liivimaa alade piiskopid, ordumeister, linnade esindajad jpt võimukandjad. Suurima tähtsusega oli Valga Konföderatsioonilepingu sõlmimine, mille kehtivusajaks oli 6 aastat. Selles dokumendis lubasid kõik Liivimaa maaisandad, et edaspidi lahendatakse omavahelised tülid rahumeelselt vahekohtunike abiga, ei takistata teineteise kirjavahetuse ja saadikute liikumist, probleemid alamatega lahendatakse seadustest lähtuvalt ning sõjaohu korral moodustatakse ühiskaitse. Tegu oli Vana-Liivimaa ajaloos pretsedenditu lepinguga, mille kehtivuse ajal valitses teatav võimude tasakaal.

Maa- ja linnadepäevi toimus Valgas 15.-16.sajandil kokku üle 30 korra. Nende olulisust ei ole põhjust üle- ega alahinnata. Kuigi parlamentaarseks esinduskoguks ei saa maapäevi pidada, siis mingil määral suudeti maapäevadel erinevate huvidega maaisandaid siiski lepitada.

 

Saksa ordumehed 16.sajandil.

   

Paavst Innocentius III, kelle eestvedamisel alustati 13.sajandil ristisõdasid. 

Rohkem infot: FB sündmus Ajastupidu Liivimaa Maapäev

19. juuni. 2019

22.juunil muuseum suletud/ On 22th of June museum closed

Riigipühade tõttu on muuseum 22.juunil suletud. Kohtume jälle 25.juunil! 

Due to bank holidays museum is closed on 22th of June. Visit us again on 25th of June.  

19. juuni. 2019

Liivimaa Maapäeva lastekohvikus õpetab Karmen Jaska kõigile soovijatele söega joonistamist

Süsi on tõenäoliselt üks vanimaid joonistusvahendeid. Kaasajal valmistatakse see põletatud puidust. Joonistussöe omadused sõltuvad puuliigist. Eriti pehme süsi saadakse lepa ja paju noortest okstest ning kõva söe puud on sirel ja kask. Kokku pressitud ehk presssüsi on mustem ning hakkab paberile kergemini kui tavaline puusüsi. Seda valmistatakse eriti mustast söepulbrist ning seda hoiab koos taimne liim, mida enne pressimist lisatakse. Süsi sobib maaliliseks ja vabakäeliseks joonistuslaadiks, vajab pehmet ja karedapinnalist paberit. Söega joonistatakse ka mitmesugustele toonpaberitele ning kartongidele, ka lõuendile enne maalimist jne. 

Olete oodatud söega joonistamise töötuppa 13.juulil Liivimaa Maapäeval!

Rohkem infot: FB sündmus Ajastupidu Liivimaa Maapäev

17. juuni. 2019

Vana-Liivimaal peeti kõige tervislikumaks toiduaineks seapekki

Mida söödi-joodi Liivimaal 600 aastat tagasi? Mida lisati halvasti lõhnavale veinile? Mida peeti keskajal kõige tervislikumaks toiduks? 
Sellest kõigest rääkis meile 14.juunil Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi vanemteadur Inna Jürjo.

Keskajal oli üldlevinud uskumuseks, et inimesele kõige sobivam toit on liha, mis annab ihule ja hingele jõudu ja vastupidavust. Eriti kõrgelt hinnati seapeki tervistavaid omadusi. Väga palju söödi ka kala, eelkõige paastu ajal, mil liha söömine oli keelatud. Kui eliit sai nautida väga mitmekesist toidulauda, siis talupojad pidid leppima kesisemate valikutega - sööma rohkem aedvilju, vähem liha ja odavamat kala. Loomulikult ei puudunud toidulaualt ka leib - rikkad sõid valgest nisujahust leiba, talupojad rukkileiba.

Üldlevinud joogiks oli mõrumaitseline õlu. Lapsed jõid mõdu ja piima. Eliidi seas oli levinud ka kalliste importveinide joomine. Kuna veinid kippusid transportimisel riknema, siis on kohalikud veinikaupmehed andnud konkreetseid soovitusi, kuidas kibeda maitse või halva lõhnaga vein taas joodavaks teha. Näiteks soovitati liiga hapule Hispaania veinile lisada kustutamata lupja või kriiti. Halva lõhna vastu pidavat aitama koriander, maikelluke ja ingver.

Toitumine oli oluline teema ka keskaja kiriklikus õpetuses: 
"Kes hoiab hobusel suu juurest kinni, see juhib teda kuhu tahab, nagu ka Kurat priiskajat. Ära ole söömisel ablas ning ära liialda toidu juures!"

Rohkem infot: FB sündmus Ajastupidu Liivimaa Maapäev

 

14. juuni. 2019

Euroopa Komisjon tuleb Liivimaa Maapäeval lavale debatiga "Kultuurilise mitmekesisuse hoidmine Euroopa Liidus"

Arutletakse selle üle, kuidas hoida kultuurilist ja keelelist mitmekesisust tänases Euroopas, milliseid võimalusi näevad noored oma kultuurilise identiteedi ja loovuse hoidmisel ning kuidas saab Euroopa Liit toetada väikeseid kultuure nende püsimisel ja traditsioonide jätkamisel. Arutelu juhib päevajuht Jaanus Rohumaa. Debatt algab kell 17.15.

Kell 18.15 kutsub Euroopa Komisjon kõik oma telki vaatama Rootsi-Norra-Taani ühisfilmi "Saami veri". Film kõneleb noorest saami tüdrukust, kes hülgab oma kogukonna, sest unistab teistsugusest elust, aga kohtab oma eesmärgi poole püüdlemisel rassistlikku suhtumist.

Lisaks arutelule ja ühisele filmivaatamisele pakub Euroopa Komisjon oma telgis Brüsseli vahvleid, korraldab Euroopa Liidu teemalisi viktoriine ning jagab auhindu ja meeneid kõikidele huvilistele.

Rohkem infot: FB sündmus Ajastupidu Liivimaa Maapäev

14. juuni. 2019

Tartu piiskop Dietrich Damerow - osav diplomaat keskaegsel Liivimaal

Keskaegne Vana-Liivimaa oli jaotatud mitmete erinevate valitsejate ehk maaisandate vahel: Saksa ordu, Saare-Lääne piiskopkond, Tartu piiskopkond (sh praeguse Valga alad). Maaisandate suhted olid valdavalt väga pingelised. Kõige suurem mõjuvõim oli Saksa ordul. Saksa ordu liigse domineerimise vastu astus välja Tartu piiskop Dietrich Damerow, kes oli oli üks mõjukamaid Tartu piiskoppe läbi aegade. Oma aja kohta oli Damerow äärmiselt osav diplomaat, kes suutis korduvalt oma tahte läbi suruda ilma sõjalist jõudu kasutamata. Damerow oli võimul aastatel 1379-1400. Isegi olukorras, kus Damerow oli Saksa ordule sõjalises konfliktis alla jäänud, suutis ta diplomaatilisi vahendeid kasutades vabastada Tartu piiskopkonna vasallid Saksa ordu sõjalises tegevuses osalemise kohustusest.

Kokkuvõte on koostatud Mihkel Mäesalu 13.06.2019 Valga Muuseumis tehtud ettekande "Tartu piiskop Dietrich Damerowi ja Saksa ordu vastasseis" põhjal.

Loengu toimus Liivimaa Maapäeva loengusarja raames.


Uudiste arhiiv