Lugemisvara

Elu Valgamaal 1914. aastal omaaegse ajakirjanduse („Postimees“) põhjal

            Sirvides 1914. aasta Postimehi torkab alates suve teisest poolest silma muidugi sõja temaatika (juuli lõpus 1914 algas ju I maailmasõda). Kirjutatakse sellest, kuidas sõda üha enam hakkas mõjutama inimeste igapäevaelu. Samas ei puudu lehtedest ka teated inimeste olmeprobleemidest, seda enam, et sõja mõjutused olid esialgu veel suhteliselt  tagasihoidlikud. Aasta algul jätkus aga tavapärane elu oma rõõmude ja muredega.

            Valgast teatati, et linnas oli kokku lausa 15 habemeajamisäri, aga ainult üks neist oli  selline, mis vähegi rahuldavalt töötas, seetõttu olid seal ka pikad järjekorrad. Nii tegi Postimees üleskutse, et lähiajal linna mõni tubli habemeajamisäri juurde tuleks, tarvitajatest (klientidest) vaevalt puudu tulnuks.

            Veel oli juttu, et Valga linna äärmistel uulitsatel (tänavatel) oli valgustamine väga viletsal järjel. Loodeti kuu peale, mistõttu jäeti sageli laternad põlema panemata! Halvad olid lood aga siis, kui kuu otsustas streikima hakata ja katsugu siis keegi pimedas koju saada. Lisaks oli suureks mureks libedus, kuna liiva hind oli nii kõrgeks tõusnud, et majaperemehed seda osta ei jõudnud. Tuleb nentida, et ega linnade valgustamise ja libeduse tõrje probleemid pole tänapäevalgi täielikult kadunud.

            Üle maakonna on jätkuvalt juttu võitlusest alkoholismiga ehk siis karskusliikumisest. Kurdetakse, et igal pool avatakse  uusi kõrtse, mistõttu rahvas liialt vähe ajalehti loeb. Nii avas aasta algul  kohalik mõisaomanik von Stryk vaksali juurde Tsirgu linna (Tsirguliinasse) uue trahteri, mis selles kandis juba kolmandaks kõrtsiks. Kõrtside rohkust heideti ette ka Valga linnale. Nii ei lähe seal peaaegu ühtegi nädalat, vahel lausa päevagi mööda, kui veriseid inimesi mööda uulitsaid ringi ei liiguks. Eriti kurikuulus oli selles osas Vladimiri uulits (praegune Kuperjanovi tänav). Nii võis liikumine Valga linna tänavatel üsnagi ohtlik olla, iseäranis naisterahvastel  pimedal ajal.

            Sangastest tulid teated halbadest postioludest, kuigi mõni lehenumber tagasi neid just kiidetud oli. Kohalikud elanikud kurtsid, et seal vaid iga kolmas ajalehenumber kohale jõudis ja seegi siis sageli üsna kortsunud ja räsitud välja nägi. Ka teised postisaadetised olid sageli kaduma läinud.

            Postimees kiitis Pühajärve vallaisasid, et nad olid üsna hoolsad oma kooliasjade ajamisel. Nii olevat seal tõstetud mõlema kooliõpetaja palka 240 rubla pealt 300 rubla peale (aastas). Parandamist vajanuks  aga laste kooliskäimise kord. Nimelt saatsid mõned vanemad kooli ühel päeval ühe lapse ja teisel päeval teise! Ilmselt vajati laste tööjõudu kodustes töödes ja nii ei saanudki kõiki lapsi korraga kooli saata …

            Rahvahariduse Selts Valgas pidas 26. jaanuaril oma peakoosolekut.  Märgiti, et seltsi koolis õppis kokku  150 last. Selts ehitas endale uue avara koolimaja, mis maksis kokku 17 000 rbl, kusjuures seltsil oli oma raha ainult 2500 rbl, ülejäänu tuli laenata. Nüüd aga selgus, et võlakoorem oli liiga suureks kasvanud. Otsustati, et koolihoone müüakse 23 000 rbl eest (seda siis koos maaga) kommertskoolile.

1. veebruaril pidas Tõrvas oma koosolekut Viljandimaa kooliõpetajate abiandmise seltsi Helme osakond. Teiste küsimuste hulgas võeti seisukoht ka Tõrvas olnud kino-teatri asjus. Otsustati, et tuleb selles suunas tööd teha, et lapsed mitte igale kinoetendusele ei pääseks, samuti tulnuks seltsi arvates ka suurte inimeste „kinopalavikku“ alandada. Kino peremehi paluti kevadel lasteetendusi näidata, mille pildid lastele vaatamiseks kohased olnuksid. Kui tollal selliste asjade pärast muretseti (palju 20 saj algul ikka filme näidati), siis mida  teeksid sel ajal elanud haridustegelased tänapäeval, kui nad näeksid, millega tänapäeva noored tegelevad!

            Valga Karskusselts pidas 9. veebruaril oma aastakoosolekut. Olulisimaks küsimuseks, mida arutati, oli seltsi põhjuskirja muutmine. Tehti ettepanek, et seltsi sihiks peab olema täiskarsklus, mitte üksnes ülemäärase tarvitamise vastu võitlemine.

            Valgast ilmus lugu, et seal Luke platsil elas keegi vanamees, kes nn „arsti“ ametit pidas ja inimesi 40-50 versta kauguselt enda juurde abi otsima kutsus. Peale selle olnud linnas ka üks vanamoor, keda tihti linnast välja „arstima“ viidi. Lisaks pidi veel teisigi posijaid olema, kes kõik sellega elatist teenisid.

            Postimees tundis muret, et Valgas ei õnnestu kuidagi maksuta lugemistuba avada. Selle avamise tarvidus oli ammu kõigile selge, ka linnavalitsus oli selles suunas teatavaid eeltöid teinud, ent mida ei olnud, see oli lugemistuba. Veel kritiseeris ajaleht „Säde“ teatrimajas etendunud näitemänge, nii oma teatri tükke kui ka külaliste poolt ette kantuid.  Paremad tükid olid rahvale hinna poolest kättesaamatud, teised jällegi lihtsalt sisu ja keele poolest  maitseta ja arusaamatud.

            Ka Valga saunade olukord oli väga kehvake. Paremaks saunaks peeti õllevabrikant Schmidti oma, kes aga ei suutnud seda enam ülal pidada ja selle sootuks sulgeda otsustas. Ajaleht tegi linnavalitsusele üleskutse kiiremas korras linna uus saun avada.

            Valgas alustati uue reaalkooli ehitamisega. See anti ehitusmeistrite M. Grossi ja O. Rüüteli ülesandeks.  Ehitis pidi tulema Vladimiri uulitsale (Kuperjanovi tänavale). Hoone pidi tulema avar ja ruumikas, suure saali ja kõrvalehitistega. Maja esikülg pidi tulema sama lai kui „Säde“ seltsimajal ning valmides pidanuks hoonest saama üks esinduslikumaid maju linnas. Tegu oli siis praeguse Valga Gümnaasiumi hoonega, nn Valga „valge majaga“. Kuigi hoone valmiski juba 1915. aastal, siis kool (poeglaste gümnaasium) asus sinna alles 1923. aastal.

            Sangastest teatati, et sealkandis palju marutõbiseid koeri liikvel oli. Paljudel olid koerad, keda tõbised loomad purenud olid, kodust ära jooksnud. Hulk koeri oli aga haiguse kartuses maha lastud.

            Suve teisest poolest tulid esimesed teated sellest, kuidas alanud I maailmasõda hakkas inimeste igapäevaelu mõjutama. Esmalt väljendus see tõusvates toiduainete hindades ja nende puuduses. Esialgu kasutasid olukorda oma huvides ära kaupmehed, kes ilma näiva põhjuseta hindasid tõstsid. Nii teatati esimestest hinnatõusudest juba 29. juuli lehenumbris (sõda algas teatavasti 28. juulil 1914). Nii olevat naela leiva eest (1 nael on ligikaudu 453,6 gr) hakatud küsima 6-7 kop, ehkki veel päevad varem oli hind olnud 4-5 kop naela eest. Lisaks ei olnud mõnel päeval leiba ka saada olnud. Linnavõimude sekkumisel olukord peagi normaliseerus, hind langes jällegi 4-5 kopika peale. 8. augustil kutsus linnavalitsus kohalikud pagarid ja lihunikud, leiva- ja lihamüüjad linnaameti ruumidesse läbirääkimistele ja määrati kindlaks hindade ülemmäärad. Müüjad kohustusid hindasid ilma linnaametit teadustamata mitte tõstma.  

Alanud maailmasõja mõju ulatus siiski ka teistesse eluvaldkondadesse, näiteks koolidesse. Nii teatati septembri keskel Otepää kandist, et seal enamus koole on saanud õppetööd alustada, ehkki osa meesõpetajaid oli sõjaväkke kutsutud. Halvem oli olukord väiksemate vallakoolidega, kus mobiliseeritud õpetajate asemele asendajaid ei leitud. Nii arutati võimalust, et mõned väiksemad naaberkoolid võiksid ajutiselt ühineda, kuni leitakse asendusõpetajad või põhikohaga õpetajad rindelt tagasi tööle pöörduvad. Keegi ei arvanud veel 1914. aasta sügisel, et see sõda nii kaua kestab, nii palju kannatusi põhjustab ja et see kogu Euroopa poliitilise süsteemi pea peale pöörab!

                        Koostas: Valga Muuseum

            Artikli koostamisel on kasutatud Eesti Kirjandusmuuseumi digitaalset andmebaasi