Elu Valgamaal 1913. aastal omaaegse ajakirjanduse („Postimees“) põhjal
6. jaanuaril etendati Valgas „Säde teatris Glucki 4- vaatuselist ooperit „Iphigenia Taurises“. See oli esimene kord Eesti teatriajaloos, kui täispikk ooper ette kanti! Etendus läks igati korda, ehkki mõnedele näitlejatele nende rollid väheke üle jõu käisid. Ka koori töö jättis soovida, samas orkester oli igati tasemel. Igatahes etendust tuli vaatama täismaja ja seda otsustati 20. jaanuaril korrata.
Sangastest kurdetakse, et seal seltsitegevus üsna soikunud on. Laulu- ja mänguselts, mis seal küll loodi, elas kui varjusurmas, ühispiimatalitusest ei saanud aga üldse asja. Veel kurdetakse, et rahvas ka sugugi raamatuid ja ajalehti ei lugenud, küll aga usinasti raha peale kaarte mängis ja alkoholi tarbis.
Kuigatsi ehk Loewi (Lõve) vald olevat Postimehe arvates olnud üks kodumaa pimedamatest nurkadest. Põllumees toimetas siin esiisade tavasid järgides ja ei tahtnud sugugi uuendusi omaks võtta. Uuema aja põllutööriistu oli siinmail vähe kasutusel; ainult mõned heina- ja viljaniitmise masinad ja hobuserehad. Rehepeksumasinaid laenasid Kuigatsi talumehed naabervaldadest, mistõttu vili kohati jõuludeni nurmedel seisis!
Ka kooliolud olid Kuigatsi mail kehvad. Kokku asus siin 4 valla- ja 2 õigeusu kirikukooli. Keerdile ehitati 1912. aastal küll uus koolimaja, mis väljast küll kena välja nägi, aga seest kooliks vähekõlbulik oli. Soontaga koolimaja oli aga talvel nii külm, et õpetaja pidi sealt lausa pakku jooksma! Vald ei suutnud koolidele ka korralikke küttepuid muretseda, sageli toodi kütteks poolenisti mädanenud haavasodi. Mõni ime siis, et koolimajad külmad olid!
Tsirgu alevisse (Tsirguliinasse) lasi Laatre mõisaomanik von Stryk vaksali lähedusse kolmanda kõrtsi avada. Nüüd oli siis selline lugu, et kui Laatre kandi mees tahtis minna kohtusse, kirikusse või vaksalisse – igal pool jäi tal kõrts tee peale ette!
Puka alev, mis kunagi vaksali äärde tekkis, oli viimasel ajal kiiresti kasvama hakanud. 1912. aasta andmetel elas seal 800 inimest. Alevikus oli 13 kauplust, apteek, postkontor ja hobupostijaam. Kolmapäeviti peeti ka turgu. Kõik näis väga kena, kuid jällegi kurdeti vähese seltsielu üle ja
muidugi rahva alkoholilembuse üle. Aga kus neid probleeme ei oleks olnud.
1913. aasta talvel saabus mitmelt poolt Valgamaalt teateid üha enam levivatest sarlakitest, mis palju ohvreid toonud, eriti väikelaste osas. Valga linnaarst Seberg tegi korralduse, et majade külge, kus sarlakihaige oli, sellekohane venekeelne silt välja oleks pandud, et inimestel oleks võimalik olnud neist kohtadest eemale hoida. See kõlab küll veidi häbimärgistamise moodi, aga kuidagimoodi tuli ju taudi ohjeldada.
Märtsi alguses anti Sangaste-Tõlliste kandist teada, et sealmail Emajõe ääres juba sügisest alates neljas suurvesi on olnud. See tekitas suuri probleeme inimeste üle jõe parvetamisega, kuna sealkandis veel ikka silda üle jõe polnud ehitatud, ehkki see juba 12 aastat varem plaani oli võetud. Iseäranis keeruline oli olukord esmaspäeviti ja neljapäeviti kui rahvast tavalisest rohkem (Valga linna turupäevad). 25. - 26. veebruaril ei olnud parvetamine jäämineku tõttu üldse võimalik. 1913. aasta kevad pidi ikka üsna varajane olema, kui jääminek juba veebruari lõpus oli!
Aprillikuus saabus lõpuks teade, et kubermangu teedekomisjon on otsustanud Tartu-Valga maanteel oleva Emajõe parve asemel sild ehitada. Esialgu alustati loodimise töödega, kuna silla ehitus ise pidi jääma 1914. aastasse.
1913. aasta lehtedes on palju juttu ka üsna paljudest juhtumitest, kus marutõbised koerad on Valgas ja ümbruskonnas inimesi ja koduloomi purenud. Õnnetud ohvrid saadeti ravile Peterburi Pasteuri Instituuti.
29. märtsil tegi Valga linnavolikogu oma koosolekul otsuse linna elektrivalgustamise oma kätte võtta ja selleks elektrikeskjaama asutada.
Otepäält teatatakse, et pikaldane põud on siin heinakasvu seisma pannud, nõnda, et head heinasaaki loota polnud. Iseäranis kehv oli olukord sooheinamaadel, kuna mai alguses tugev öökülm ka heinataimede ladvad ära võttis.
Veel kurdetakse Otepääl, et siin ikka veel au sees oli talgudega kevadine sõnnikuvedu. Ajaleht kurdab aga, et need talgud sageli joomapidudeks välja arenesid, mis nagu „rändavad joomapeod“ talust talusse edasi liikusid.
Pühajärve mõisnik pani mõisa pargis oma trahteri kinni, et puhkajatele rahulikumaid tingimusi luua. Tegu oli igati kiiduväärt, aga ega mõisahärra ka oma kasumist loobuda tahtnud. Nimelt andis ta trahteri pidamise õigused edasi Nuustaku kõrtsile. See jällegi ei meeldinud kohalikele inimestele, kes kurtsid, et kõik kohad joodikuid ja nende lärmi täis oli. Nii nõuti ka selle kõrtsi kinnipanekut.
Valga-Sooru kandist teatatakse, et seal käib keegi palvevend koos kolme mees- ja naissoost kaaslasega ringi „Issandast mahajäetud“ vendadele ja õdedele palvetundisid pidamas. Ilmselt sooviti siin mingile uuele ususeltsile pinda ette valmistada.
Valga Eesti Karskuse Selts pidas kõikidest protestidest hoolimata oma suvepeo linna uues pargis maha. See sellepärast sobimatu olnud, et seal asus ju kõrts. Mõni karskusseltsi liige olevat peol ka ise veini joonud, mis eriti taunimisväärse teona tundus!
27. juulil peeti Valgas kinni suure kasvuga „naesterahvas“, keda Baigli poja armukeseks kutsuti. Arsti juures läbivaatusel selgus aga, et see „naesterahvas“ sugugi naine ei olnud, vaid hoopiski meesterahvas! Pristavi juures seletas too „ebanaesterahvas“, et ta juba 6 aastat naiste riideid kandis, esiti Peterburis, kus näitlejaks olnud ja nüüd viimased 2 aastat Valgas. Siin olnud ta ametis Baigli majas, kus ta sealsetele „kahtlastele naistele“ meesterahvaid koju pidi meelitama. Ta saanud igaühe pealt 30 kopikat tasuks. Sündmuse kohta koostati protokoll ja avaliku maja pidaja võeti vastutusele.
Valga kroonu viinavabrikus töötas kokku 60 naist ja 25 meest. Huvitav on asja juures see, et töölistele lisaks palgale 3 korda päevas viina anti ja seda lausa 1/2 toobise mõõduga (töö ajal 1 mõõt ja õhtul nii palju kui jalad kandsid!). Viina hakatud töölistele jagama seetõttu, et varem palju viina salaja välja viidud. Samas kehtis viinavabrikus range kord selles osas, et kui keegi töölistest töö ajal tuigerdamast avastati, siis toimetati ta kenasti vabriku värava taha ja järgmisel päeval teda tööl enam näha ei tahetud!
Valga linnavalitsus tegi sügisel raudteevalitsusele ettepaneku ehitada Võru tänava raudteeülesõidukohale tunnel, kuna seal väga tihe liiklus oli. Heakskiitu see algatus aga ei leidnud. Tuleb tunnistada, et see tunnel tänini ehitamata on, kuigi jumet ideel ju on.
Septembris tuli Tõrva alevist teade, et sinna kinoteatrit kavandati käima panna. Kinomaja pidi ehitama Patküla mõisnik von Stryk, aga kinematograafi sisseseadjaks keegi juut olnud. Olgu siinkohal öeldud, et Valgas alustas esimene kino tööd 1910. aastal.
Helmest tuli teade, et postiolud siin üsna kehvad olid. Inimesed said oma kirjad kätte Jõgeveste mõisast. Mõisavalitsejal tekkis hea äriidee, mille kohaselt iga kirja eest nõuti kättesaajalt 3 kopikat ja postkaardi eest 2 kopikat. Eriti nahaalne oli asja juures aga see, et seda tasu hakati küsima tagantjärgi ka eelnevate kirjade eest! Mis ajast alates, sellest juttu ei ole, aga summad ulatusid keskmiselt 50 – 200 kopikani.
Sse oli vaid väike valik 1913. aastal Valgamaal juhtunud sündmustest. Mõned probleemid ja juhtumid on aktuaalsed ka tänasel päeval, mõned ehk ka mitte ...
Koostas: Valga Muuseum
Artikli koostamisel on kasutatud Eesti Kirjandusmuuseumi digitaalset andmebaasi